pühapäev, oktoober 12, 2008
pühapäev, november 18, 2007
Eelarvamustest...mulle tundub, et need ümbritsevad inimesi igalpool ja koguaeg.
Võiks ju arvata, et need oleksid rohkem omased konservatiivsetele inimestele, kuid tegelikult tundub, et ka kõige vabameelsemad inimesed ei ole neist vabad. Mismoodi, tekib küsimus?
Me omistame millegile või kellegile enne mingid emotsioonid, kui me selle asja või inimesega tuttavaks oleme saanud-seda kõike eelarvamuste põhjal. Teeme omad järeldused kuuldu ja nähtu põhjal, kuid ei küündi sügavamale. Inimeste puhul saab määravaks välimus, kui ta pole meile välimuselt sümpaatne- on liiga kole, või liiga ilus( tekitab osadel kadedust, või omistame talle kohe tunnuse,ilus-järelikult loll) Välimus tekitab kohese reaktsiooni- ta ei meeldi mulle, ma ei tahagi teda tundma õppida. Samamoodi on ka kõigi asjadega. Ma ei proovigi järgi, sest mulle tundub, et see ei ole hea, see ei ole minu jaoks. Aga kas pole tegelikult kõik kogemuse eelne eelarvamus?
Nii tundub ka see süsteemi mitte olemasolu eelarvamus. Süsteemi olemasoluga puutume me iga päev kokku ning seetõttu saame selle põhjal rääkida ka sellest, mida me süsteemist arvame. Kuid mitteolemasolust on meil vaid mingisugused ettekujutused, arvame et ilma selleta oleks lihtsam, oleksime vabamad. (Arvan, et süsteem on siiski hea).
Muidugi ei saa eelarvamused olla ainult halva kõlaga, võime omistada ka hea tähenduse, kuid järgi proovides selgub, et see oli ebameeldiv. Kuid eelarvamustest kui sellistest räägitakse siiski kui "halbadest". Kuid mulle tundub, et inimestel on neid liiga palju, liiga paljude asjade kohta...
Kas ei oleks lihtsam ja parem elada kui me prooviksime kõik asjad järgi, ei otsustaks vaid enda eelarvamuste põhjal. Sest järgi proovides kujuneksid meil nende asemel arvamused.
Eelarvamused peegeldavad tegelikult inimeste primitiivsust näha kaugemale iseenda harjumuspärastest vaadetest, seda vähemalt minu jaoks...
Helena
Võiks ju arvata, et need oleksid rohkem omased konservatiivsetele inimestele, kuid tegelikult tundub, et ka kõige vabameelsemad inimesed ei ole neist vabad. Mismoodi, tekib küsimus?
Me omistame millegile või kellegile enne mingid emotsioonid, kui me selle asja või inimesega tuttavaks oleme saanud-seda kõike eelarvamuste põhjal. Teeme omad järeldused kuuldu ja nähtu põhjal, kuid ei küündi sügavamale. Inimeste puhul saab määravaks välimus, kui ta pole meile välimuselt sümpaatne- on liiga kole, või liiga ilus( tekitab osadel kadedust, või omistame talle kohe tunnuse,ilus-järelikult loll) Välimus tekitab kohese reaktsiooni- ta ei meeldi mulle, ma ei tahagi teda tundma õppida. Samamoodi on ka kõigi asjadega. Ma ei proovigi järgi, sest mulle tundub, et see ei ole hea, see ei ole minu jaoks. Aga kas pole tegelikult kõik kogemuse eelne eelarvamus?
Nii tundub ka see süsteemi mitte olemasolu eelarvamus. Süsteemi olemasoluga puutume me iga päev kokku ning seetõttu saame selle põhjal rääkida ka sellest, mida me süsteemist arvame. Kuid mitteolemasolust on meil vaid mingisugused ettekujutused, arvame et ilma selleta oleks lihtsam, oleksime vabamad. (Arvan, et süsteem on siiski hea).
Muidugi ei saa eelarvamused olla ainult halva kõlaga, võime omistada ka hea tähenduse, kuid järgi proovides selgub, et see oli ebameeldiv. Kuid eelarvamustest kui sellistest räägitakse siiski kui "halbadest". Kuid mulle tundub, et inimestel on neid liiga palju, liiga paljude asjade kohta...
Kas ei oleks lihtsam ja parem elada kui me prooviksime kõik asjad järgi, ei otsustaks vaid enda eelarvamuste põhjal. Sest järgi proovides kujuneksid meil nende asemel arvamused.
Eelarvamused peegeldavad tegelikult inimeste primitiivsust näha kaugemale iseenda harjumuspärastest vaadetest, seda vähemalt minu jaoks...
Helena
laupäev, november 10, 2007
On the Meaning in Life?! Mina olen siis üks neist, kes usub, et on oluline leida see Elu Mõte, Oma Tee v. kuidas iganes te seda nimetada soovite. Kuigi, ma mõistan ka täiesti A vaatenurka, mis ütleb, et seda pole vaja otsida, vaid sa leiad selle nii v. teisiti. Miskipärast ei taha mu Hing sellega kuidagi nõustuda. Nimelt, miks on siis nii paljud inimesed mitte rahul sellega, mis neil on? Ma arvan, et see on just sellepärast, et nad pole endalt mitte kunagi küsinud: Mida ma tegelikult tahan? Kes MA OLEN? Miks ma olen? Mis on minu õnn? Minu absoluutne tõde? Minu Tee? Minu Elu Mõte? Ja nii edasi?! Alustaks siis sellega, et kes me oleme ja, kas ma ikka päris päris tegelikult ka seda teame. Juhtusin kuulame Jaan Tätte loengut. Ma ei saa öelda, et nõustuksin kõigega, mida see mees räägib, kuid see, mis mind tema puhul köidab on, et tema tõesti teab, kes ta on. Tema on selle oma absoluutse tõde ja elu mõtte leidnud. Miks siis ikkagi enamus inimesi oma elu mõtet ei leia? Üks põhjusi selleks on kindlasti see, et me usume, et see on meil juba olemas. Me usume, et see, mida meie vanemad, õpetajad koolis jne meid uskuma panevad ongi Tõde. Me usume tõsimeeli, et head hinded, raha ja kõik muu selline ongi Õnn. Jällegi, miskipärast ei taha mu Hing kuidagi seda uskuda. Hinded on vaid numbrid ja ei näita midagi inimese teglikest teadmistest, tegelikult ju. Raha on... raha ^^ Mul polegi midagi öelda. Raha on abinõu, mitte eesmärk... kuid, kas me ikka tõesti oleme sellest aru saanud??? Ja üldse kogu see süstemm, mis siiski ei ole õige, mis paneb Kõik meie elus paika. Tänapäeva Lääne kultuuris on võimule saanud mingi töökultuus, eriti Eestis ja kõik raha eest saadav on väga IN. Mitte et mõningad asjad vajalikud poleks, aga, andeks andeks, kus on see -elu- sel juhul? Mida ma püüangi öelda sellega, et süsteem EI ole hea, on see, et meid on pandud uskuma, et me tahame ja vajame mingeid asju ja süsteeme ning kõik muu on meie peas utoopiliseks muudetud. Igaugune teisiti mõtlemine on ometi ju väär ja tegelikult meil sõnavabadust pole. Hullud saadetakse ikka ju hullumajja ^^ Ma leian, et süsteemi puudumine ei tähenda sugugi seda, et igast joodikust mõrvar saaks. Ma ei arva, et see on süsteem tänu millele me inimesed oleme. Pigem, süsteemi puudumine aitaks meil ISE mõelda. Ja ISE enda üle otsustada. Tänapäeva demokraatia tähendab seda, et meil on õigus otsustada, kes meie eest otsustab. Ja see on tõesti piisav? Lisaks sellele on väga huvitav fakt see, et tänapäeval töötavad Eesti inimesed rohekm tunde, kui siis, kui olime orjad. Kuid jah... mõnedele inimestele siiski süsteem meeldib e. vb on need siis need inimesed, kes hea meelega ei käigi mööda Oma Teed, vaid seda ettenäidatud, seda "õiget teed". Teiseks, ma leian, peab selle Elu Mõtte leidmine olema keeruline ja isegi, kui lahendus ise on vb. päris lihtne, peab selle leidmiseks käidud saame üks keeruline tee. See on nagu enda teenitud rahaga, kuidagi moodi on see kallim, kui see raha mis on niisama kätte tulnud. If you understand? Kolmandaks: Õnn peitus Sinus eneses! Enne, kui sa pole seda Elu Mõtet endas leidnud, ei saa keegi teine sind ka õnnelikuks teha. See on samasugune väärarusaam, nagu asjadegagi. Sa saad uue kleidi ja üheks päevaks oled sa õnnelik, homme uued saapad, ülehomme mantel... see pole Õnn, sest see pole jääv. Alles siis, kui inimene leiab selle Hingerahu endas, on ta õnnelik. Siinkohal tuleks vb. Õnn ära defineerida. Kui ma ütlen Õnn, siis ei mõtle ma sugugi kõike nö Head. Õnn on see, mida igaüks meist Tahab ja, kui mingi põhjusel peaks see masendav masendus olema, siis, palun väga, just see on Õnn. back to the topic... inimesel on kujunenud väärarusaam, nagu teised inimesed ja asjad suudaksid kuidagi muuta tema Õnne. Ei, nad on abinõu, again, ja mitte eesmärk. Mitte küll ebavajalikud, kuid kindlasti mitte ka see Oluline. Tegelikult ei ole Õnn sugugi mitte midagi ületamatut v. väga raskesti leitavat, kuid kuna meie ühiskonnad on nii palju kirjutama reegleid, mingi tõesti tobe moraal, mis meie VABADUST paratamatult piirab, jätame me nii palju asju tegemata. Mõnikord jääb mulle tõesti mulje, nagu inimesed ei ela, vaid eksisteerivad ning seal tõesti ON suur vahe. Muidugi on arusaadav ka see, miks inimesed ei taha ühiskonda muuta. Igasugune muutus on ju raske ja aeganõudev... inimene on laisk. Inimene kardab, eriti veel siis, kui inimest on teistmoodi uskuma pandud. Aga, kas mitte pole kõik Filosoofid mingis mõttes eksisteeriva süsteemi vastu "võidelnud" ja tänu sellele maailma ka -paremaks- muutunud. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista inimesi, kes ei taha vabad olla? Ja selleks, et olla vaba, peab Hing leidma oma Elu Mõtte, Õnne ja selle järgi elama, mitte hoolima kirja pandud reeglitest ning see EI tähenda kaost, sest enamus inimesi siiski sellist asja ei poolda ning need, kes pooldavad... tekitavad kaost juba tänased maailmas.
Jumal on ammu surnud, kuid ometi pole tänapäeva inimene endale omi väärtusi loonud, inimene on ikka veel ori.
Jumal on ammu surnud, kuid ometi pole tänapäeva inimene endale omi väärtusi loonud, inimene on ikka veel ori.
pühapäev, november 04, 2007
MÕTE
Mõte täiuslikus arhitektuuris,
loogika võib tihti varustada struktuuriga,
-kuid emotsioonist tuleb inspiratsioon.
*Kontemplatsioon pertseptsioonist, Anaiis Milan
CY 8012
*tähendab: mõtisklusi tajust
Ma mõtlesin, et paljud filosoofid toetuvad sellisele asjale nagu mõte nagu see oleks mingi fakt. Näiteks: Descartes"Mõtlen, järelikult olen olemas." Mis on mõte ise? Kas me üldse kontrollime seda? Ida-maades näiteks üldse räägivad nagu aju on oma ette. Kui mingi ebameeldiv mõte juhuslikult pähe, siis nad ütlevad ah see on kõigest aju. Ma ei ole selles kindel aga kindlasti ma kuulsin seda kuskilt.
Natuke lühike, mul lihtsalt õhtuti jookseb mõte paremini. Hommikul loogika, õhtul inspiratsioon.
Miks huvitav nii? Küllap väsimusest. Mida rohkem olen ma väsinud seda paremini mõte jookseb ainult seda suurem oht on magama jääda. Huvitav, kas inspiratsioon on magades hüperaktiivne ja loogika minimaalne? Sellepärast vast ongi unenäod nii arusaamatud hommikul.
loogika võib tihti varustada struktuuriga,
-kuid emotsioonist tuleb inspiratsioon.
*Kontemplatsioon pertseptsioonist, Anaiis Milan
CY 8012
*tähendab: mõtisklusi tajust
Ma mõtlesin, et paljud filosoofid toetuvad sellisele asjale nagu mõte nagu see oleks mingi fakt. Näiteks: Descartes"Mõtlen, järelikult olen olemas." Mis on mõte ise? Kas me üldse kontrollime seda? Ida-maades näiteks üldse räägivad nagu aju on oma ette. Kui mingi ebameeldiv mõte juhuslikult pähe, siis nad ütlevad ah see on kõigest aju. Ma ei ole selles kindel aga kindlasti ma kuulsin seda kuskilt.
Natuke lühike, mul lihtsalt õhtuti jookseb mõte paremini. Hommikul loogika, õhtul inspiratsioon.
Miks huvitav nii? Küllap väsimusest. Mida rohkem olen ma väsinud seda paremini mõte jookseb ainult seda suurem oht on magama jääda. Huvitav, kas inspiratsioon on magades hüperaktiivne ja loogika minimaalne? Sellepärast vast ongi unenäod nii arusaamatud hommikul.
Mõte.
laupäev, november 03, 2007
Süsteem on HEA!
Ma avastasin, et varahommikuti ei tasu filosoofiat kirjutada, sest nüüd kui ma seda kõike värske peaga üle loen, siis kaob ära igasugune enesekindlus. Kuna ma olen ennast tühjaks kirjutanud, siis midagi paremat ei ole ka loota, niiet leppige sellega siin.
Ma pean tänama Erikut, kellega vaidlemisest see mõte tekkis( ja kes lõpuks väitis, et võimalik et inimesed ongi loodud eksisteerima üksinda, millest ma ka räägin, kuid millega ma ei ole üldse nõus). Me jõudsime kokkuleppele, et süsteemid on inimestele peale surutud, aga ma pean nüüd tunnistama (pärast pikaajalist mõtlemist), et see on pigem positiivne. Sest kust me peaksime ise teadma, mis on õige ja mis vale, ilma et keegi meile seda ütleks? Igaühele võib see ju olla erinev.
Alustame algusest ja loome modelli - ma panen talle nimeks HHOL75, ma ei hakka ta kohta midagi täpsustama, sest see ei mängi erilist rolli. Oletame, et süsteeme ei ole ning inimene on üksi. Võtame äärmusliku olukorra - mõrva. Härra HHOL75 tappis inimese, sest too oli kuri, sõimas või mõnitas vms. Vihahoos HHOL75 tundis, et õige, kõige õigem oleks see inimene praegu maha koksata. Ja nii ta tegigi, aga hiljem mõistis, et see ei olnud päris õige. Võib olla oleks olnud parem ta ellu jätta.( Või on kahetsus ka süsteemi poolt kunstlikult tekitatud? Äkki südametunnistus ei olegi originaalselt meie sees? Kas me siis peaksime elama nagu loomad, kes instinktiivselt ründavad?)Niisiis HHOL75 nüüd teab, et toetuda paljale sisetundele ei ole õige, eriti mitte vihahoos. Aga kas see takistab teda seda teist korda tegemast? Muidugi mitte, järgmine kord on asjaolud hoopis teised. Ja ka siis tunneb ta lõpuks, et on valesti teinud. See võib korduda kuni HHOL75 lõpuks mõistab, et mitte mingil asjaolul ei tohi teisi tappa. Samas, võib olla ta ei saagi kunagi sellest aru ja jätkab. Võib olla hakkab see isegi rõõmu valmistama, pakkuma tohutut naudingut. HHOL75 vaatenurgast on see, mis ta teeb, täiesti õige ja loomulik. Ja see ongi tema jaoks kõige tähtsam, tema enda tegevus on tema jaoks esimesel kohal, ta ei mõtle, kuidas see võiks kedagi peale teda mõjutada. Ja miks peakski? Aga kus siis on see aeg ja koht, kui me õpime mõistma teiste olemasolu ja sellega arvestama? Millal me mõistame, et kõik teised on täpselt samasugused nagu meie ja tahavad ka elada? Kuna HHOL75 on üksik, siis ta ei olegi õppinud teistega arvestama, mis on kindlasti süsteemi poolt tekitatud võime ning kuna ta ei ole süsteemis, siis ta ei oskagi vastavalt mõelda. Või äkki me sünnime teades? Teades, et me ei saa üksi hakkama (vähemalt mitte elada täisväärtuslikku elu. Mis ma nüüd selle all mõtlesin on väga keeruline ja sulgude jaoks liiga pikk seletus), peame teistele ka mõtlema(see tegelikult juba automaatselt loob süsteemi).
Lähme nüüd esimese etapi, esimese ohvri juurde tagasi. Kuna ma ei oska piisavalt hästi argumenteerida miks ma arvan, et inimene ei ole loodud elama üksi, siis ma arvan, et piisab lihtsalt sellest kui ma ütlen, et ma usun, et see on nii. Niisiis, oletame, et HHOL75l on siiski mingi grupp inimesi, kellega ta läbi käib. Nüüd ta läheb ja räägib neile, et see sisetunne on ikka nii petlik asi, ärge seda uskuge, ärge tapke. Ning võimalik, kui HHOL75 on autoriteedis, siis teda usutakse. Muidugi tõenaoliselt peale seda, kui nad on ise asja läbi proovinud, aga seegi hea, sest nad ei pea nüüd massiliselt tapma, et aru saada. Sellega luuakse väike süsteem, mis areneb koos grupiga, ja algul lihtsalt ei soovita mõrvata, hiljem keelab ja veel hiljem juba karistab. Keegi grupist kindlasti edastab õpitu teise gruppi, mis on nõus seda vastu võtma ja veel omakorda edasi andma. Sest milleks korrata teiste vigu, kui neid on võimalik ennetada? Niimoodi kogemuse põhjal luuakse loendamatu hulk süsteeme, mis sulanduvad üheks tervikuks ja kehtivad kõigile. Osad asjad on keelatud, teised soovitatavad ja valikulised. Ja seda on ju nii palju, sest valik ja soov on ju meie endi teha.
Selle(võib olla ehk liiga äärmusliku) näitega ma tahan öelda, et süsteem(või siis suurem osa sellest) on kõigest teiste kogemus, mis ei saa ju kahjulik olla. Ma ei hakka "õigluse" mõistet siin lahkama, ütlen vaid nii palju, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Muide, see näide on loodud eeldusel, et inimene tõesti mõistab, et on midagi valesti teinud (mida tegelikult vahel ei juhtu) ja seda on väga lihtne ümber lükata(mis oleks päris kurb, sest see on päris pikk tekst), aga teadke, et ma tean seda!
Okei, oletame, et ilmub keegi võõras, kes ei suuda sulanduda, kellele on see kõik vastumeelt. Ja oletame, et talle antakse vaba voli, tehku mis tahab. Siis millele ta toetub või mis täpselt määrab selle, kuidas on õige käituda, õige elada? Kas tema enda sisetundele, milles me juba veendusime, et see on petlik? Ta saab ise ka sellest aru, aga kust ta teab, millal see on petlik? Ja tal endal võivad ka olla mingid moraalid (mis on ka mingil määral osa süsteemist).
Me kõik teame, et süsteem on meile peale surutud, me oleme sunnitud tegema asju, mida me heameelega ei teeks. Aga ühel päeval me harjume ära ja see ei tundugi enam nii halb. Võib olla mõnele meist meeldibki see kõik. Maailm, kus kõik on nii lihtne, kus kõik on reeglitena kirjas ja kõik, mis tegema peab, et ellu jääda, on kõigest järgida neid reegleid. Jah, miks mitte? Me võime ju mässata, süsteemile vastu astuda, kuni me ühel päeval küsime endalt: "Kuidas see kõik peaks siis tegelikult olema?" Kas me teame vastust?Võib olla olen ma süsteemi mõju all (me ju kõik oleme) ja lihtsalt ei oskaks endaga midagi peale hakata, kui süsteem peaks korraga ära kaduma. Me oleme siia süsteemi sündinud ja et siin ellu jääda (mis on omaette instinktiivne asi) peame lihtsalt tegema nii, nagu on "õige".
Muidugi võib küsida, mis need süsteemid üldse on? (mida ma loogiliselt oleks pidanud tegemajuba alguses) Nagunii igaüks mõistab seda erinevalt ja sellest ka vaidlused, aga minu jaoks näiteks elamine seisnebki süsteemidest kinni pidamises. See võib kõlada igavalt, aga see on parem sellest, kui ma lihtsalt mässan ise ei tea, mille nimel. Samal ajal kui süsteem on ju nii mugav, ma julgeks isegi öelda mõnus. Elu süsteemis on palju lihtsam ja mida lihtsamad asjad on, seda vähem saab teha vigu. Siin ma ei pea muretsema mingi tuhande asja pärast, vaid võin rahulikult maha istuda ja mõelda (seda ei saa ju keelata) kas või filosoofiat. Süsteemis on palju lihtsam korraldada tulevikku. Ja mis kõige tähtsam- siin ma ei ole üksi! See on lihtsalt nii mugav, ausalt. Teada, et sa tegelikult oleksid võimeline midagi muutma, aga sa ei taha rikkuda enda ega teiste rahu, ja ei saa kunagi pettuda, avastades et tegelikult see ei ole võimalik. Kõik on ju nii positiivne!
Mis puutub ideaalidesse, siis kui nad ei ole äärmuslikud, siis nad kindlasti mahuvad meie kitsasse süsteemi.Või kui süsteem seisnebki selles, et me peame kellegi ootustele vastama, siis see ei ole ju tähtis, mida teised arvavad, ma ei saa aru, kuidas see võiks segada üldse. Minu jaoks pole ideaalidel elus eriti suurt tähtsust, ma mahutan nad ilusti süsteemi ära ja elan rahulikult. See ei sega mind, peamine, et saan vabalt mõelda ja õnneks seda saabki teha ükskõik millal ja kuidas. Võimalik, et me peame elu jooksul midagi kiiresti välja mõtlema, sest milleks muidu on meie mõtted varjatud. Sel juhul ei jää ju aega üle, et millegi pärast võidelda ja luua mingeid ideaale(mida ma muidugi igaks juhuks teen, jajah, ma räägin endale vastu), lihtsalt kiiresti sulanduda süsteemi ja luua olukord, kus miski ei segaks meie mõtlemist, kuid mis samas aitaks meil mõista midaiganes me mõistma peame. Nii lihtne ongi! Ja need inimesed, nn süsteemi ohvrid valivad ise endale sellise elu, süsteemis saab vägagi hästi elada.(või siis selles, mis ma arvan et see on süsteem, sest ma nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi süsteemi mõistest valesti aru saanud)
Ma tean, et ma ei kirjutanud piisavalt mitmekülgselt, sest osad väited siin tekstis eeldavad teatud arusaamu, aga ma ei hakka neid lahti seletama, sest ma ei tea veel täpselt mis asjad segadusse ajavad. Ka paljud mõtted on pooleli, aga ma olen lihtsalt jõudnud ummikusse ja siit ausalt öeldes, on päris raske välja tulla. Sellegipoolest, aitäh, et üritasite aru saada. :)
Ma pean tänama Erikut, kellega vaidlemisest see mõte tekkis( ja kes lõpuks väitis, et võimalik et inimesed ongi loodud eksisteerima üksinda, millest ma ka räägin, kuid millega ma ei ole üldse nõus). Me jõudsime kokkuleppele, et süsteemid on inimestele peale surutud, aga ma pean nüüd tunnistama (pärast pikaajalist mõtlemist), et see on pigem positiivne. Sest kust me peaksime ise teadma, mis on õige ja mis vale, ilma et keegi meile seda ütleks? Igaühele võib see ju olla erinev.
Alustame algusest ja loome modelli - ma panen talle nimeks HHOL75, ma ei hakka ta kohta midagi täpsustama, sest see ei mängi erilist rolli. Oletame, et süsteeme ei ole ning inimene on üksi. Võtame äärmusliku olukorra - mõrva. Härra HHOL75 tappis inimese, sest too oli kuri, sõimas või mõnitas vms. Vihahoos HHOL75 tundis, et õige, kõige õigem oleks see inimene praegu maha koksata. Ja nii ta tegigi, aga hiljem mõistis, et see ei olnud päris õige. Võib olla oleks olnud parem ta ellu jätta.( Või on kahetsus ka süsteemi poolt kunstlikult tekitatud? Äkki südametunnistus ei olegi originaalselt meie sees? Kas me siis peaksime elama nagu loomad, kes instinktiivselt ründavad?)Niisiis HHOL75 nüüd teab, et toetuda paljale sisetundele ei ole õige, eriti mitte vihahoos. Aga kas see takistab teda seda teist korda tegemast? Muidugi mitte, järgmine kord on asjaolud hoopis teised. Ja ka siis tunneb ta lõpuks, et on valesti teinud. See võib korduda kuni HHOL75 lõpuks mõistab, et mitte mingil asjaolul ei tohi teisi tappa. Samas, võib olla ta ei saagi kunagi sellest aru ja jätkab. Võib olla hakkab see isegi rõõmu valmistama, pakkuma tohutut naudingut. HHOL75 vaatenurgast on see, mis ta teeb, täiesti õige ja loomulik. Ja see ongi tema jaoks kõige tähtsam, tema enda tegevus on tema jaoks esimesel kohal, ta ei mõtle, kuidas see võiks kedagi peale teda mõjutada. Ja miks peakski? Aga kus siis on see aeg ja koht, kui me õpime mõistma teiste olemasolu ja sellega arvestama? Millal me mõistame, et kõik teised on täpselt samasugused nagu meie ja tahavad ka elada? Kuna HHOL75 on üksik, siis ta ei olegi õppinud teistega arvestama, mis on kindlasti süsteemi poolt tekitatud võime ning kuna ta ei ole süsteemis, siis ta ei oskagi vastavalt mõelda. Või äkki me sünnime teades? Teades, et me ei saa üksi hakkama (vähemalt mitte elada täisväärtuslikku elu. Mis ma nüüd selle all mõtlesin on väga keeruline ja sulgude jaoks liiga pikk seletus), peame teistele ka mõtlema(see tegelikult juba automaatselt loob süsteemi).
Lähme nüüd esimese etapi, esimese ohvri juurde tagasi. Kuna ma ei oska piisavalt hästi argumenteerida miks ma arvan, et inimene ei ole loodud elama üksi, siis ma arvan, et piisab lihtsalt sellest kui ma ütlen, et ma usun, et see on nii. Niisiis, oletame, et HHOL75l on siiski mingi grupp inimesi, kellega ta läbi käib. Nüüd ta läheb ja räägib neile, et see sisetunne on ikka nii petlik asi, ärge seda uskuge, ärge tapke. Ning võimalik, kui HHOL75 on autoriteedis, siis teda usutakse. Muidugi tõenaoliselt peale seda, kui nad on ise asja läbi proovinud, aga seegi hea, sest nad ei pea nüüd massiliselt tapma, et aru saada. Sellega luuakse väike süsteem, mis areneb koos grupiga, ja algul lihtsalt ei soovita mõrvata, hiljem keelab ja veel hiljem juba karistab. Keegi grupist kindlasti edastab õpitu teise gruppi, mis on nõus seda vastu võtma ja veel omakorda edasi andma. Sest milleks korrata teiste vigu, kui neid on võimalik ennetada? Niimoodi kogemuse põhjal luuakse loendamatu hulk süsteeme, mis sulanduvad üheks tervikuks ja kehtivad kõigile. Osad asjad on keelatud, teised soovitatavad ja valikulised. Ja seda on ju nii palju, sest valik ja soov on ju meie endi teha.
Selle(võib olla ehk liiga äärmusliku) näitega ma tahan öelda, et süsteem(või siis suurem osa sellest) on kõigest teiste kogemus, mis ei saa ju kahjulik olla. Ma ei hakka "õigluse" mõistet siin lahkama, ütlen vaid nii palju, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Muide, see näide on loodud eeldusel, et inimene tõesti mõistab, et on midagi valesti teinud (mida tegelikult vahel ei juhtu) ja seda on väga lihtne ümber lükata(mis oleks päris kurb, sest see on päris pikk tekst), aga teadke, et ma tean seda!
Okei, oletame, et ilmub keegi võõras, kes ei suuda sulanduda, kellele on see kõik vastumeelt. Ja oletame, et talle antakse vaba voli, tehku mis tahab. Siis millele ta toetub või mis täpselt määrab selle, kuidas on õige käituda, õige elada? Kas tema enda sisetundele, milles me juba veendusime, et see on petlik? Ta saab ise ka sellest aru, aga kust ta teab, millal see on petlik? Ja tal endal võivad ka olla mingid moraalid (mis on ka mingil määral osa süsteemist).
Me kõik teame, et süsteem on meile peale surutud, me oleme sunnitud tegema asju, mida me heameelega ei teeks. Aga ühel päeval me harjume ära ja see ei tundugi enam nii halb. Võib olla mõnele meist meeldibki see kõik. Maailm, kus kõik on nii lihtne, kus kõik on reeglitena kirjas ja kõik, mis tegema peab, et ellu jääda, on kõigest järgida neid reegleid. Jah, miks mitte? Me võime ju mässata, süsteemile vastu astuda, kuni me ühel päeval küsime endalt: "Kuidas see kõik peaks siis tegelikult olema?" Kas me teame vastust?Võib olla olen ma süsteemi mõju all (me ju kõik oleme) ja lihtsalt ei oskaks endaga midagi peale hakata, kui süsteem peaks korraga ära kaduma. Me oleme siia süsteemi sündinud ja et siin ellu jääda (mis on omaette instinktiivne asi) peame lihtsalt tegema nii, nagu on "õige".
Muidugi võib küsida, mis need süsteemid üldse on? (mida ma loogiliselt oleks pidanud tegemajuba alguses) Nagunii igaüks mõistab seda erinevalt ja sellest ka vaidlused, aga minu jaoks näiteks elamine seisnebki süsteemidest kinni pidamises. See võib kõlada igavalt, aga see on parem sellest, kui ma lihtsalt mässan ise ei tea, mille nimel. Samal ajal kui süsteem on ju nii mugav, ma julgeks isegi öelda mõnus. Elu süsteemis on palju lihtsam ja mida lihtsamad asjad on, seda vähem saab teha vigu. Siin ma ei pea muretsema mingi tuhande asja pärast, vaid võin rahulikult maha istuda ja mõelda (seda ei saa ju keelata) kas või filosoofiat. Süsteemis on palju lihtsam korraldada tulevikku. Ja mis kõige tähtsam- siin ma ei ole üksi! See on lihtsalt nii mugav, ausalt. Teada, et sa tegelikult oleksid võimeline midagi muutma, aga sa ei taha rikkuda enda ega teiste rahu, ja ei saa kunagi pettuda, avastades et tegelikult see ei ole võimalik. Kõik on ju nii positiivne!
Mis puutub ideaalidesse, siis kui nad ei ole äärmuslikud, siis nad kindlasti mahuvad meie kitsasse süsteemi.Või kui süsteem seisnebki selles, et me peame kellegi ootustele vastama, siis see ei ole ju tähtis, mida teised arvavad, ma ei saa aru, kuidas see võiks segada üldse. Minu jaoks pole ideaalidel elus eriti suurt tähtsust, ma mahutan nad ilusti süsteemi ära ja elan rahulikult. See ei sega mind, peamine, et saan vabalt mõelda ja õnneks seda saabki teha ükskõik millal ja kuidas. Võimalik, et me peame elu jooksul midagi kiiresti välja mõtlema, sest milleks muidu on meie mõtted varjatud. Sel juhul ei jää ju aega üle, et millegi pärast võidelda ja luua mingeid ideaale(mida ma muidugi igaks juhuks teen, jajah, ma räägin endale vastu), lihtsalt kiiresti sulanduda süsteemi ja luua olukord, kus miski ei segaks meie mõtlemist, kuid mis samas aitaks meil mõista midaiganes me mõistma peame. Nii lihtne ongi! Ja need inimesed, nn süsteemi ohvrid valivad ise endale sellise elu, süsteemis saab vägagi hästi elada.(või siis selles, mis ma arvan et see on süsteem, sest ma nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi süsteemi mõistest valesti aru saanud)
Ma tean, et ma ei kirjutanud piisavalt mitmekülgselt, sest osad väited siin tekstis eeldavad teatud arusaamu, aga ma ei hakka neid lahti seletama, sest ma ei tea veel täpselt mis asjad segadusse ajavad. Ka paljud mõtted on pooleli, aga ma olen lihtsalt jõudnud ummikusse ja siit ausalt öeldes, on päris raske välja tulla. Sellegipoolest, aitäh, et üritasite aru saada. :)
neljapäev, november 01, 2007
esmaspäev, oktoober 29, 2007
Elu mõte ja selle mõttetus
Täna hommikul tuli siis selline idee, et kirjutaks selle sissekande ära. Ele tahtis, et ma kirjutaks sellest, miks minu meelest on natuke mõttetu elu mõtte ja muude taoliste asjade üle juurelda. Esiteks, palun ärge hakake küsima, et miks ma siis filosoofia võtsin jne :) Minu meelest on see täitsa huvitav, mulle meeldivad vaidlused ja huvitavad teiste seisukohad. See selleks.
Aga mis puutub sellesse, et iga inimene peaks leidma oma elu mõtte ja et mingil hetkel hakkame me kõik mõtisklema selle üle, et miks see kõik? - vot ma ei tea. Ütleme nii, et minu meelest on elu mõte rohkem tunnetuslik, kui mingi lahtiseletatud lause. Mitte see, et "Minu elu mõte on päästa kõik vaalad maa peal." Pigem tunneb inimene ise enda sees, et tema kutsumuseks on aidata keskkonda hoida meie kõigi jaoks, ta tunneb vajadust selle teemaga tegeleda, see huvitab teda ja teeb ta sealjuures ka õnnelikuks. Ma ei usu, et suurimad aktivistid ja kõige põhimõttekindlamad isikud (näiteks kasvõi poliitikas) on kindlasti enda jaoks paika pannud, et see on nende elu mõte ja ongi kõik. Inimest lõpuks ikka tõmbab selle poole, mis talle kõige rohkem imponeerib ja kui tahate nii võtta, siis see ilmselt ongi tema elu mõte. Aga istuda maha ja hakata arutlema, et kas see võiks mu elu mõte olla, on natuke mõttetu. Kui see teadmine sulle mingi hetk tuleb, siis on ju väga hästi, mina näiteks arvan, et on inimesi, kes surres ei teadnud, mis nende elu mõte oli. Aga seda nimelt otsida - miks? Selle teadmine ei anna sulle otseselt midagi. Pigem mõtle, mis sinu huviala on. Teeb lõppkokkuvõttes sama välja minu meelest.
Teine asi, et inimese elus on hetk, mil ta juurdleb selle üle, et miks see kõik on ja tema meelest on indiviid selles täiesti tühine jne. Noh, mõned nimetavad seda keskeakriisiks. Ok, tegelikult ma ei arva päris nii. Ma usun, et on kindel sort inimesi, kellel tõesti on vaja lahti mõtestada oma nn. "elu mõte" ja tarvidus siin elus. Neile meeldib selgus, meeldib teadmine, meeldib kindlus. Rohkem teadmisi on nende meelest parem. Aga neile vastupidiselt on inimesed, kes ei tea palju aja ja ruumi mõõtmetest ega nende otstarbest, aga teavad, mis neile meeldib. Kui inimene ise on teinud elus õiged valikud, teinud alati seda, mis talle meeldib (ja mitte seda, mille eest raha saab) ja jäänud iseendaks, siis ei hakka ta mõtlema, et miks see kõik. See kõik on lihtsalt tema jaoks nii hea ja loomulik, et tal ei tule mingit tarvidust seda torkida.
ühesõnaga, see, mis mind häirib ja ajendas seda postitust kirjutama, on see üldsustamine. On inimesi, kes teavad oma elu mõtet ja vajavad seda teadmist, ja on neid, kes seda ei vaja. On inimesi, kes mõtlevad oma olemuse üle ja on neid, kes seda ei tee. See ongi minu kirjutise mõte. Aga see on vaid minu arvamus :)
Aga mis puutub sellesse, et iga inimene peaks leidma oma elu mõtte ja et mingil hetkel hakkame me kõik mõtisklema selle üle, et miks see kõik? - vot ma ei tea. Ütleme nii, et minu meelest on elu mõte rohkem tunnetuslik, kui mingi lahtiseletatud lause. Mitte see, et "Minu elu mõte on päästa kõik vaalad maa peal." Pigem tunneb inimene ise enda sees, et tema kutsumuseks on aidata keskkonda hoida meie kõigi jaoks, ta tunneb vajadust selle teemaga tegeleda, see huvitab teda ja teeb ta sealjuures ka õnnelikuks. Ma ei usu, et suurimad aktivistid ja kõige põhimõttekindlamad isikud (näiteks kasvõi poliitikas) on kindlasti enda jaoks paika pannud, et see on nende elu mõte ja ongi kõik. Inimest lõpuks ikka tõmbab selle poole, mis talle kõige rohkem imponeerib ja kui tahate nii võtta, siis see ilmselt ongi tema elu mõte. Aga istuda maha ja hakata arutlema, et kas see võiks mu elu mõte olla, on natuke mõttetu. Kui see teadmine sulle mingi hetk tuleb, siis on ju väga hästi, mina näiteks arvan, et on inimesi, kes surres ei teadnud, mis nende elu mõte oli. Aga seda nimelt otsida - miks? Selle teadmine ei anna sulle otseselt midagi. Pigem mõtle, mis sinu huviala on. Teeb lõppkokkuvõttes sama välja minu meelest.
Teine asi, et inimese elus on hetk, mil ta juurdleb selle üle, et miks see kõik on ja tema meelest on indiviid selles täiesti tühine jne. Noh, mõned nimetavad seda keskeakriisiks. Ok, tegelikult ma ei arva päris nii. Ma usun, et on kindel sort inimesi, kellel tõesti on vaja lahti mõtestada oma nn. "elu mõte" ja tarvidus siin elus. Neile meeldib selgus, meeldib teadmine, meeldib kindlus. Rohkem teadmisi on nende meelest parem. Aga neile vastupidiselt on inimesed, kes ei tea palju aja ja ruumi mõõtmetest ega nende otstarbest, aga teavad, mis neile meeldib. Kui inimene ise on teinud elus õiged valikud, teinud alati seda, mis talle meeldib (ja mitte seda, mille eest raha saab) ja jäänud iseendaks, siis ei hakka ta mõtlema, et miks see kõik. See kõik on lihtsalt tema jaoks nii hea ja loomulik, et tal ei tule mingit tarvidust seda torkida.
ühesõnaga, see, mis mind häirib ja ajendas seda postitust kirjutama, on see üldsustamine. On inimesi, kes teavad oma elu mõtet ja vajavad seda teadmist, ja on neid, kes seda ei vaja. On inimesi, kes mõtlevad oma olemuse üle ja on neid, kes seda ei tee. See ongi minu kirjutise mõte. Aga see on vaid minu arvamus :)
pühapäev, oktoober 21, 2007
teisipäev, oktoober 16, 2007
Midagi tunnetest
Mõtisklus, mis tulenes Siimu postitusest filosoofia blog´i
Emotsioonidele, inimesete tunnetele, on antud lihtlabased nimed või kirjeldavad omadused. Kui näed kedagi, kellel on pisarad silmas, siis võib kergesti järeldada, et ta on kurb või midagi läks halvasti. Kui inimene naerab, siis on tal naljakas või lihtsalt lõbus. Aga kui tekib olukordi, kus tahaks kellegagi oma tundeid jagada, siis tihtipeale jääb sõnadest puudu. Siis peab olema midagi enamat, et mõista teise rõõmu või valu. Vahel on aga sõber või kaaslane nii hea, et sõnu ei olegi vaja. Piisab silmapilgust või kehakeelest.
See näitab, et inimeste tunnetel on energia, mis kiirgab kehast välja ja mida tegelikult praktikas on võimalik „lugeda“. Siinkohal ei väida ma, et kõigest saadakse lõpuni aru või et seda üldse kõik suudavad. See oleneb inimese avatusest ja üksteise tundmisest (teataval määral „ühel lainel“ olemisest). (Vt. ka viimast kahte lõiku)
Iga inimese tunded kuuluvad temale endale. Just hiljuti kogesin seda erakordselt hästi. Kui mina tunnen, et emotsioonid kasvavad üle pea, siis lähen ja räägin sellest kellelegi. Minu jaoks see keegi on usaldusväärne ja aus ning hea inimene (päris hea definitsioon, või mis?), kes suudab kuulata ja mõista. Selleks ei pea haletsema ja lohutama või hüsteeriliselt naerma ning rõõmustama hakkama, vaid lihtsalt tuleb hoolida. Väljaspool oma isiklikku piiri ma aga oma tundeid eriti ei näita. Naerda võib ja vihastada ka, aga klassivenna õlale nutma küll ei lähe. Seega mõned inimesed suudavad oma tundeid valitseda ja neid ohjes hoida, mõni aga ei suuda. Võibolla isegi ei taha ning ehk on temale nii ka õigem.
Samas on ka mõnedel inimestel omadus mulle ja minu tunnetele meelepärane olla. Kui leiaksin klassivenna, kel tõesti leidub ka selle keegi omadusi ning kes pakub mulle seda, mida minu tunded otsivad, siis küll nutaks ka tema õlal.
„Väljapressimise ja palumisega ei saavuta midagi!“ Sellise lausega tehti mulle kergesti selgeks, et minu piir on siin ja kaugemale ma ei pääse. Kuigi tahe ja soov olid suured pidin lihtsalt tunnistama: „Ma tean.“ Mida muud ma oleksinigi pidanud tegema. Asi oleks läinud inetuks ja sõpru ei tasu kaotada oma tahtmiste ja ideaalide pärast. Tuleb lasta igaühel olla nii nagu tema seda tahab. Seega mõned jagavad oma tundeid ja mõned lihtsalt ei jaga. Inimese tunded saab küll mõjutada ja suunata tahtlikult, kuid me teeme seda ka tahtmatult. Siiski teeb lõppkokkuvõttes igaüks oma emotsioonidega just täpselt seda, mida ise tahab.
Niimoodi tasapisi lõpupoole tüürides tuleb tunnistada, et tunded ja emotsioonid on väga raske teema. Kui kasutaksin üldlevinud filosoofidele omast tehnikat tõestamises või analüüsimises: „Emotsioonid. Aga mis need emotsioonid õieti on?“, siis jääksin väga hätta. Ei tasugi seletada, kuidas ma sinnani jõudsin, aga leian, et emotsioone, kui inimesi ja kõiki elusolendeid valitsevaid tundeid, on lihtsalt võimatu seletada. Neid saab ehk grupeerida headeks ja halbadeks, aga kuna ka need sõnad ja mõisted on suhtelised, siis jääme selle kõigega paratamatult puntrasse.
Nagu iga inimese emotsioonid kuuluvad temale endale, erinevad ka inimeste arusaamad ühest või teisest tundest väga. Kui minu jaoks hommikune tusatuju võib tähendada väsimust või eile peo pohmelli, siis mõnele võib tundada, et tegu on mossitava ja tigedaloomulise inimesega. Samuti võib lahke ja naeratav isik tunduda väga sõbralik, kuid ka kuidagi lipitsev. Isegi ühepere lapsed ei pruugi teineteist mõista ning ka kaksikud võivad olla radikaalselt erinevad.
Aga emotsioonienergia. On ju üldlevinud teadmine, et armunud peaga tehakse hulljulgeid ja tobeid trikke ning ettevõtmisi, mis hiljem tunduvad naeruväärsete või koguni ohtlikena. Enamasti on juba teadlased leidnud kõigele seletuse, et see tuleb adrenaliinist, testosteroonist, hormoonidest või millest iganes veel, aga on ka midagi sellist, mida seletada ei saa. Näiteks, kuidas jõuda arusaamani, mis on õige, mis vale. Kuidas saab aru, kes on sõber, kes mitte. Seda ei kirjuta keegi ette ja selle leiab ikkagi igaüks (enesest) üles.
Sellise mõistmise või mittemõistmise juures (kes hea, kes halb) tulebki mängu emotsioonienergia. Osadel inimestel kohe on nagu eriline võime panna ka teised enda ümber naerma või aktiivselt tegutsema. Samas mõne kõrval on vastik juba seistagi, sest tema juuresolek justkui rusub. Suuresti oleneb see energia inimese iseloomust ja käitumismaneerist, kuid siiski, kui energia on negatiivne, siis on seda päris raske positiivsena „tajuda“. Aga meie kõigi energiad mõjutavad teineteist pidevalt, sest olenemata ruumist, ajast ja kohast põrkuvad nad kokku ja tekitavad minisuguse uue energia. See võib avalduda uute tunnetena. (Vt. ka teist lõiku)
Ning kui mõtiskleda niimoodi edasi, siis tegelikult ka, kus peitub midagi „mis ei muutu kunagi, mittemingisuguste eritinigimuste juures“? (Siim Teppand, 10. okt. 2007)
PS! Mõned mõtted võivad tunduda ebaselgete või koguni segastena.
Aga selleks ongi meil kommanteerimisbox, kust saate küsida, arutleda ja kritiseerida loetut.
Püüan vajadusel oma mõtted ilusti lahti seletada, seega loodatavasti käituvad kõik tsiviliseeritult, sest sõimukirjadele küll vastata ei taha!
Tänan tähelepanu eest!
Killu
Emotsioonidele, inimesete tunnetele, on antud lihtlabased nimed või kirjeldavad omadused. Kui näed kedagi, kellel on pisarad silmas, siis võib kergesti järeldada, et ta on kurb või midagi läks halvasti. Kui inimene naerab, siis on tal naljakas või lihtsalt lõbus. Aga kui tekib olukordi, kus tahaks kellegagi oma tundeid jagada, siis tihtipeale jääb sõnadest puudu. Siis peab olema midagi enamat, et mõista teise rõõmu või valu. Vahel on aga sõber või kaaslane nii hea, et sõnu ei olegi vaja. Piisab silmapilgust või kehakeelest.
See näitab, et inimeste tunnetel on energia, mis kiirgab kehast välja ja mida tegelikult praktikas on võimalik „lugeda“. Siinkohal ei väida ma, et kõigest saadakse lõpuni aru või et seda üldse kõik suudavad. See oleneb inimese avatusest ja üksteise tundmisest (teataval määral „ühel lainel“ olemisest). (Vt. ka viimast kahte lõiku)
Iga inimese tunded kuuluvad temale endale. Just hiljuti kogesin seda erakordselt hästi. Kui mina tunnen, et emotsioonid kasvavad üle pea, siis lähen ja räägin sellest kellelegi. Minu jaoks see keegi on usaldusväärne ja aus ning hea inimene (päris hea definitsioon, või mis?), kes suudab kuulata ja mõista. Selleks ei pea haletsema ja lohutama või hüsteeriliselt naerma ning rõõmustama hakkama, vaid lihtsalt tuleb hoolida. Väljaspool oma isiklikku piiri ma aga oma tundeid eriti ei näita. Naerda võib ja vihastada ka, aga klassivenna õlale nutma küll ei lähe. Seega mõned inimesed suudavad oma tundeid valitseda ja neid ohjes hoida, mõni aga ei suuda. Võibolla isegi ei taha ning ehk on temale nii ka õigem.
Samas on ka mõnedel inimestel omadus mulle ja minu tunnetele meelepärane olla. Kui leiaksin klassivenna, kel tõesti leidub ka selle keegi omadusi ning kes pakub mulle seda, mida minu tunded otsivad, siis küll nutaks ka tema õlal.
„Väljapressimise ja palumisega ei saavuta midagi!“ Sellise lausega tehti mulle kergesti selgeks, et minu piir on siin ja kaugemale ma ei pääse. Kuigi tahe ja soov olid suured pidin lihtsalt tunnistama: „Ma tean.“ Mida muud ma oleksinigi pidanud tegema. Asi oleks läinud inetuks ja sõpru ei tasu kaotada oma tahtmiste ja ideaalide pärast. Tuleb lasta igaühel olla nii nagu tema seda tahab. Seega mõned jagavad oma tundeid ja mõned lihtsalt ei jaga. Inimese tunded saab küll mõjutada ja suunata tahtlikult, kuid me teeme seda ka tahtmatult. Siiski teeb lõppkokkuvõttes igaüks oma emotsioonidega just täpselt seda, mida ise tahab.
Niimoodi tasapisi lõpupoole tüürides tuleb tunnistada, et tunded ja emotsioonid on väga raske teema. Kui kasutaksin üldlevinud filosoofidele omast tehnikat tõestamises või analüüsimises: „Emotsioonid. Aga mis need emotsioonid õieti on?“, siis jääksin väga hätta. Ei tasugi seletada, kuidas ma sinnani jõudsin, aga leian, et emotsioone, kui inimesi ja kõiki elusolendeid valitsevaid tundeid, on lihtsalt võimatu seletada. Neid saab ehk grupeerida headeks ja halbadeks, aga kuna ka need sõnad ja mõisted on suhtelised, siis jääme selle kõigega paratamatult puntrasse.
Nagu iga inimese emotsioonid kuuluvad temale endale, erinevad ka inimeste arusaamad ühest või teisest tundest väga. Kui minu jaoks hommikune tusatuju võib tähendada väsimust või eile peo pohmelli, siis mõnele võib tundada, et tegu on mossitava ja tigedaloomulise inimesega. Samuti võib lahke ja naeratav isik tunduda väga sõbralik, kuid ka kuidagi lipitsev. Isegi ühepere lapsed ei pruugi teineteist mõista ning ka kaksikud võivad olla radikaalselt erinevad.
Aga emotsioonienergia. On ju üldlevinud teadmine, et armunud peaga tehakse hulljulgeid ja tobeid trikke ning ettevõtmisi, mis hiljem tunduvad naeruväärsete või koguni ohtlikena. Enamasti on juba teadlased leidnud kõigele seletuse, et see tuleb adrenaliinist, testosteroonist, hormoonidest või millest iganes veel, aga on ka midagi sellist, mida seletada ei saa. Näiteks, kuidas jõuda arusaamani, mis on õige, mis vale. Kuidas saab aru, kes on sõber, kes mitte. Seda ei kirjuta keegi ette ja selle leiab ikkagi igaüks (enesest) üles.
Sellise mõistmise või mittemõistmise juures (kes hea, kes halb) tulebki mängu emotsioonienergia. Osadel inimestel kohe on nagu eriline võime panna ka teised enda ümber naerma või aktiivselt tegutsema. Samas mõne kõrval on vastik juba seistagi, sest tema juuresolek justkui rusub. Suuresti oleneb see energia inimese iseloomust ja käitumismaneerist, kuid siiski, kui energia on negatiivne, siis on seda päris raske positiivsena „tajuda“. Aga meie kõigi energiad mõjutavad teineteist pidevalt, sest olenemata ruumist, ajast ja kohast põrkuvad nad kokku ja tekitavad minisuguse uue energia. See võib avalduda uute tunnetena. (Vt. ka teist lõiku)
Ning kui mõtiskleda niimoodi edasi, siis tegelikult ka, kus peitub midagi „mis ei muutu kunagi, mittemingisuguste eritinigimuste juures“? (Siim Teppand, 10. okt. 2007)
PS! Mõned mõtted võivad tunduda ebaselgete või koguni segastena.
Aga selleks ongi meil kommanteerimisbox, kust saate küsida, arutleda ja kritiseerida loetut.
Püüan vajadusel oma mõtted ilusti lahti seletada, seega loodatavasti käituvad kõik tsiviliseeritult, sest sõimukirjadele küll vastata ei taha!
Tänan tähelepanu eest!
Killu
Tellimine:
Postitused (Atom)