Ma avastasin, et varahommikuti ei tasu filosoofiat kirjutada, sest nüüd kui ma seda kõike värske peaga üle loen, siis kaob ära igasugune enesekindlus. Kuna ma olen ennast tühjaks kirjutanud, siis midagi paremat ei ole ka loota, niiet leppige sellega siin.
Ma pean tänama Erikut, kellega vaidlemisest see mõte tekkis( ja kes lõpuks väitis, et võimalik et inimesed ongi loodud eksisteerima üksinda, millest ma ka räägin, kuid millega ma ei ole üldse nõus). Me jõudsime kokkuleppele, et süsteemid on inimestele peale surutud, aga ma pean nüüd tunnistama (pärast pikaajalist mõtlemist), et see on pigem positiivne. Sest kust me peaksime ise teadma, mis on õige ja mis vale, ilma et keegi meile seda ütleks? Igaühele võib see ju olla erinev.
Alustame algusest ja loome modelli - ma panen talle nimeks HHOL75, ma ei hakka ta kohta midagi täpsustama, sest see ei mängi erilist rolli. Oletame, et süsteeme ei ole ning inimene on üksi. Võtame äärmusliku olukorra - mõrva. Härra HHOL75 tappis inimese, sest too oli kuri, sõimas või mõnitas vms. Vihahoos HHOL75 tundis, et õige, kõige õigem oleks see inimene praegu maha koksata. Ja nii ta tegigi, aga hiljem mõistis, et see ei olnud päris õige. Võib olla oleks olnud parem ta ellu jätta.( Või on kahetsus ka süsteemi poolt kunstlikult tekitatud? Äkki südametunnistus ei olegi originaalselt meie sees? Kas me siis peaksime elama nagu loomad, kes instinktiivselt ründavad?)Niisiis HHOL75 nüüd teab, et toetuda paljale sisetundele ei ole õige, eriti mitte vihahoos. Aga kas see takistab teda seda teist korda tegemast? Muidugi mitte, järgmine kord on asjaolud hoopis teised. Ja ka siis tunneb ta lõpuks, et on valesti teinud. See võib korduda kuni HHOL75 lõpuks mõistab, et mitte mingil asjaolul ei tohi teisi tappa. Samas, võib olla ta ei saagi kunagi sellest aru ja jätkab. Võib olla hakkab see isegi rõõmu valmistama, pakkuma tohutut naudingut. HHOL75 vaatenurgast on see, mis ta teeb, täiesti õige ja loomulik. Ja see ongi tema jaoks kõige tähtsam, tema enda tegevus on tema jaoks esimesel kohal, ta ei mõtle, kuidas see võiks kedagi peale teda mõjutada. Ja miks peakski? Aga kus siis on see aeg ja koht, kui me õpime mõistma teiste olemasolu ja sellega arvestama? Millal me mõistame, et kõik teised on täpselt samasugused nagu meie ja tahavad ka elada? Kuna HHOL75 on üksik, siis ta ei olegi õppinud teistega arvestama, mis on kindlasti süsteemi poolt tekitatud võime ning kuna ta ei ole süsteemis, siis ta ei oskagi vastavalt mõelda. Või äkki me sünnime teades? Teades, et me ei saa üksi hakkama (vähemalt mitte elada täisväärtuslikku elu. Mis ma nüüd selle all mõtlesin on väga keeruline ja sulgude jaoks liiga pikk seletus), peame teistele ka mõtlema(see tegelikult juba automaatselt loob süsteemi).
Lähme nüüd esimese etapi, esimese ohvri juurde tagasi. Kuna ma ei oska piisavalt hästi argumenteerida miks ma arvan, et inimene ei ole loodud elama üksi, siis ma arvan, et piisab lihtsalt sellest kui ma ütlen, et ma usun, et see on nii. Niisiis, oletame, et HHOL75l on siiski mingi grupp inimesi, kellega ta läbi käib. Nüüd ta läheb ja räägib neile, et see sisetunne on ikka nii petlik asi, ärge seda uskuge, ärge tapke. Ning võimalik, kui HHOL75 on autoriteedis, siis teda usutakse. Muidugi tõenaoliselt peale seda, kui nad on ise asja läbi proovinud, aga seegi hea, sest nad ei pea nüüd massiliselt tapma, et aru saada. Sellega luuakse väike süsteem, mis areneb koos grupiga, ja algul lihtsalt ei soovita mõrvata, hiljem keelab ja veel hiljem juba karistab. Keegi grupist kindlasti edastab õpitu teise gruppi, mis on nõus seda vastu võtma ja veel omakorda edasi andma. Sest milleks korrata teiste vigu, kui neid on võimalik ennetada? Niimoodi kogemuse põhjal luuakse loendamatu hulk süsteeme, mis sulanduvad üheks tervikuks ja kehtivad kõigile. Osad asjad on keelatud, teised soovitatavad ja valikulised. Ja seda on ju nii palju, sest valik ja soov on ju meie endi teha.
Selle(võib olla ehk liiga äärmusliku) näitega ma tahan öelda, et süsteem(või siis suurem osa sellest) on kõigest teiste kogemus, mis ei saa ju kahjulik olla. Ma ei hakka "õigluse" mõistet siin lahkama, ütlen vaid nii palju, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Muide, see näide on loodud eeldusel, et inimene tõesti mõistab, et on midagi valesti teinud (mida tegelikult vahel ei juhtu) ja seda on väga lihtne ümber lükata(mis oleks päris kurb, sest see on päris pikk tekst), aga teadke, et ma tean seda!
Okei, oletame, et ilmub keegi võõras, kes ei suuda sulanduda, kellele on see kõik vastumeelt. Ja oletame, et talle antakse vaba voli, tehku mis tahab. Siis millele ta toetub või mis täpselt määrab selle, kuidas on õige käituda, õige elada? Kas tema enda sisetundele, milles me juba veendusime, et see on petlik? Ta saab ise ka sellest aru, aga kust ta teab, millal see on petlik? Ja tal endal võivad ka olla mingid moraalid (mis on ka mingil määral osa süsteemist).
Me kõik teame, et süsteem on meile peale surutud, me oleme sunnitud tegema asju, mida me heameelega ei teeks. Aga ühel päeval me harjume ära ja see ei tundugi enam nii halb. Võib olla mõnele meist meeldibki see kõik. Maailm, kus kõik on nii lihtne, kus kõik on reeglitena kirjas ja kõik, mis tegema peab, et ellu jääda, on kõigest järgida neid reegleid. Jah, miks mitte? Me võime ju mässata, süsteemile vastu astuda, kuni me ühel päeval küsime endalt: "Kuidas see kõik peaks siis tegelikult olema?" Kas me teame vastust?Võib olla olen ma süsteemi mõju all (me ju kõik oleme) ja lihtsalt ei oskaks endaga midagi peale hakata, kui süsteem peaks korraga ära kaduma. Me oleme siia süsteemi sündinud ja et siin ellu jääda (mis on omaette instinktiivne asi) peame lihtsalt tegema nii, nagu on "õige".
Muidugi võib küsida, mis need süsteemid üldse on? (mida ma loogiliselt oleks pidanud tegemajuba alguses) Nagunii igaüks mõistab seda erinevalt ja sellest ka vaidlused, aga minu jaoks näiteks elamine seisnebki süsteemidest kinni pidamises. See võib kõlada igavalt, aga see on parem sellest, kui ma lihtsalt mässan ise ei tea, mille nimel. Samal ajal kui süsteem on ju nii mugav, ma julgeks isegi öelda mõnus. Elu süsteemis on palju lihtsam ja mida lihtsamad asjad on, seda vähem saab teha vigu. Siin ma ei pea muretsema mingi tuhande asja pärast, vaid võin rahulikult maha istuda ja mõelda (seda ei saa ju keelata) kas või filosoofiat. Süsteemis on palju lihtsam korraldada tulevikku. Ja mis kõige tähtsam- siin ma ei ole üksi! See on lihtsalt nii mugav, ausalt. Teada, et sa tegelikult oleksid võimeline midagi muutma, aga sa ei taha rikkuda enda ega teiste rahu, ja ei saa kunagi pettuda, avastades et tegelikult see ei ole võimalik. Kõik on ju nii positiivne!
Mis puutub ideaalidesse, siis kui nad ei ole äärmuslikud, siis nad kindlasti mahuvad meie kitsasse süsteemi.Või kui süsteem seisnebki selles, et me peame kellegi ootustele vastama, siis see ei ole ju tähtis, mida teised arvavad, ma ei saa aru, kuidas see võiks segada üldse. Minu jaoks pole ideaalidel elus eriti suurt tähtsust, ma mahutan nad ilusti süsteemi ära ja elan rahulikult. See ei sega mind, peamine, et saan vabalt mõelda ja õnneks seda saabki teha ükskõik millal ja kuidas. Võimalik, et me peame elu jooksul midagi kiiresti välja mõtlema, sest milleks muidu on meie mõtted varjatud. Sel juhul ei jää ju aega üle, et millegi pärast võidelda ja luua mingeid ideaale(mida ma muidugi igaks juhuks teen, jajah, ma räägin endale vastu), lihtsalt kiiresti sulanduda süsteemi ja luua olukord, kus miski ei segaks meie mõtlemist, kuid mis samas aitaks meil mõista midaiganes me mõistma peame. Nii lihtne ongi! Ja need inimesed, nn süsteemi ohvrid valivad ise endale sellise elu, süsteemis saab vägagi hästi elada.(või siis selles, mis ma arvan et see on süsteem, sest ma nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi süsteemi mõistest valesti aru saanud)
Ma tean, et ma ei kirjutanud piisavalt mitmekülgselt, sest osad väited siin tekstis eeldavad teatud arusaamu, aga ma ei hakka neid lahti seletama, sest ma ei tea veel täpselt mis asjad segadusse ajavad. Ka paljud mõtted on pooleli, aga ma olen lihtsalt jõudnud ummikusse ja siit ausalt öeldes, on päris raske välja tulla. Sellegipoolest, aitäh, et üritasite aru saada. :)
