pühapäev, november 18, 2007


Eelarvamustest...mulle tundub, et need ümbritsevad inimesi igalpool ja koguaeg.
Võiks ju arvata, et need oleksid rohkem omased konservatiivsetele inimestele, kuid tegelikult tundub, et ka kõige vabameelsemad inimesed ei ole neist vabad. Mismoodi, tekib küsimus?
Me omistame millegile või kellegile enne mingid emotsioonid, kui me selle asja või inimesega tuttavaks oleme saanud-seda kõike eelarvamuste põhjal. Teeme omad järeldused kuuldu ja nähtu põhjal, kuid ei küündi sügavamale. Inimeste puhul saab määravaks välimus, kui ta pole meile välimuselt sümpaatne- on liiga kole, või liiga ilus( tekitab osadel kadedust, või omistame talle kohe tunnuse,ilus-järelikult loll) Välimus tekitab kohese reaktsiooni- ta ei meeldi mulle, ma ei tahagi teda tundma õppida. Samamoodi on ka kõigi asjadega. Ma ei proovigi järgi, sest mulle tundub, et see ei ole hea, see ei ole minu jaoks. Aga kas pole tegelikult kõik kogemuse eelne eelarvamus?
Nii tundub ka see süsteemi mitte olemasolu eelarvamus. Süsteemi olemasoluga puutume me iga päev kokku ning seetõttu saame selle põhjal rääkida ka sellest, mida me süsteemist arvame. Kuid mitteolemasolust on meil vaid mingisugused ettekujutused, arvame et ilma selleta oleks lihtsam, oleksime vabamad. (Arvan, et süsteem on siiski hea).
Muidugi ei saa eelarvamused olla ainult halva kõlaga, võime omistada ka hea tähenduse, kuid järgi proovides selgub, et see oli ebameeldiv. Kuid eelarvamustest kui sellistest räägitakse siiski kui "halbadest". Kuid mulle tundub, et inimestel on neid liiga palju, liiga paljude asjade kohta...
Kas ei oleks lihtsam ja parem elada kui me prooviksime kõik asjad järgi, ei otsustaks vaid enda eelarvamuste põhjal. Sest järgi proovides kujuneksid meil nende asemel arvamused.
Eelarvamused peegeldavad tegelikult inimeste primitiivsust näha kaugemale iseenda harjumuspärastest vaadetest, seda vähemalt minu jaoks...
Helena

laupäev, november 10, 2007

On the Meaning in Life?! Mina olen siis üks neist, kes usub, et on oluline leida see Elu Mõte, Oma Tee v. kuidas iganes te seda nimetada soovite. Kuigi, ma mõistan ka täiesti A vaatenurka, mis ütleb, et seda pole vaja otsida, vaid sa leiad selle nii v. teisiti. Miskipärast ei taha mu Hing sellega kuidagi nõustuda. Nimelt, miks on siis nii paljud inimesed mitte rahul sellega, mis neil on? Ma arvan, et see on just sellepärast, et nad pole endalt mitte kunagi küsinud: Mida ma tegelikult tahan? Kes MA OLEN? Miks ma olen? Mis on minu õnn? Minu absoluutne tõde? Minu Tee? Minu Elu Mõte? Ja nii edasi?! Alustaks siis sellega, et kes me oleme ja, kas ma ikka päris päris tegelikult ka seda teame. Juhtusin kuulame Jaan Tätte loengut. Ma ei saa öelda, et nõustuksin kõigega, mida see mees räägib, kuid see, mis mind tema puhul köidab on, et tema tõesti teab, kes ta on. Tema on selle oma absoluutse tõde ja elu mõtte leidnud. Miks siis ikkagi enamus inimesi oma elu mõtet ei leia? Üks põhjusi selleks on kindlasti see, et me usume, et see on meil juba olemas. Me usume, et see, mida meie vanemad, õpetajad koolis jne meid uskuma panevad ongi Tõde. Me usume tõsimeeli, et head hinded, raha ja kõik muu selline ongi Õnn. Jällegi, miskipärast ei taha mu Hing kuidagi seda uskuda. Hinded on vaid numbrid ja ei näita midagi inimese teglikest teadmistest, tegelikult ju. Raha on... raha ^^ Mul polegi midagi öelda. Raha on abinõu, mitte eesmärk... kuid, kas me ikka tõesti oleme sellest aru saanud??? Ja üldse kogu see süstemm, mis siiski ei ole õige, mis paneb Kõik meie elus paika. Tänapäeva Lääne kultuuris on võimule saanud mingi töökultuus, eriti Eestis ja kõik raha eest saadav on väga IN. Mitte et mõningad asjad vajalikud poleks, aga, andeks andeks, kus on see -elu- sel juhul? Mida ma püüangi öelda sellega, et süsteem EI ole hea, on see, et meid on pandud uskuma, et me tahame ja vajame mingeid asju ja süsteeme ning kõik muu on meie peas utoopiliseks muudetud. Igaugune teisiti mõtlemine on ometi ju väär ja tegelikult meil sõnavabadust pole. Hullud saadetakse ikka ju hullumajja ^^ Ma leian, et süsteemi puudumine ei tähenda sugugi seda, et igast joodikust mõrvar saaks. Ma ei arva, et see on süsteem tänu millele me inimesed oleme. Pigem, süsteemi puudumine aitaks meil ISE mõelda. Ja ISE enda üle otsustada. Tänapäeva demokraatia tähendab seda, et meil on õigus otsustada, kes meie eest otsustab. Ja see on tõesti piisav? Lisaks sellele on väga huvitav fakt see, et tänapäeval töötavad Eesti inimesed rohekm tunde, kui siis, kui olime orjad. Kuid jah... mõnedele inimestele siiski süsteem meeldib e. vb on need siis need inimesed, kes hea meelega ei käigi mööda Oma Teed, vaid seda ettenäidatud, seda "õiget teed". Teiseks, ma leian, peab selle Elu Mõtte leidmine olema keeruline ja isegi, kui lahendus ise on vb. päris lihtne, peab selle leidmiseks käidud saame üks keeruline tee. See on nagu enda teenitud rahaga, kuidagi moodi on see kallim, kui see raha mis on niisama kätte tulnud. If you understand? Kolmandaks: Õnn peitus Sinus eneses! Enne, kui sa pole seda Elu Mõtet endas leidnud, ei saa keegi teine sind ka õnnelikuks teha. See on samasugune väärarusaam, nagu asjadegagi. Sa saad uue kleidi ja üheks päevaks oled sa õnnelik, homme uued saapad, ülehomme mantel... see pole Õnn, sest see pole jääv. Alles siis, kui inimene leiab selle Hingerahu endas, on ta õnnelik. Siinkohal tuleks vb. Õnn ära defineerida. Kui ma ütlen Õnn, siis ei mõtle ma sugugi kõike nö Head. Õnn on see, mida igaüks meist Tahab ja, kui mingi põhjusel peaks see masendav masendus olema, siis, palun väga, just see on Õnn. back to the topic... inimesel on kujunenud väärarusaam, nagu teised inimesed ja asjad suudaksid kuidagi muuta tema Õnne. Ei, nad on abinõu, again, ja mitte eesmärk. Mitte küll ebavajalikud, kuid kindlasti mitte ka see Oluline. Tegelikult ei ole Õnn sugugi mitte midagi ületamatut v. väga raskesti leitavat, kuid kuna meie ühiskonnad on nii palju kirjutama reegleid, mingi tõesti tobe moraal, mis meie VABADUST paratamatult piirab, jätame me nii palju asju tegemata. Mõnikord jääb mulle tõesti mulje, nagu inimesed ei ela, vaid eksisteerivad ning seal tõesti ON suur vahe. Muidugi on arusaadav ka see, miks inimesed ei taha ühiskonda muuta. Igasugune muutus on ju raske ja aeganõudev... inimene on laisk. Inimene kardab, eriti veel siis, kui inimest on teistmoodi uskuma pandud. Aga, kas mitte pole kõik Filosoofid mingis mõttes eksisteeriva süsteemi vastu "võidelnud" ja tänu sellele maailma ka -paremaks- muutunud. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista inimesi, kes ei taha vabad olla? Ja selleks, et olla vaba, peab Hing leidma oma Elu Mõtte, Õnne ja selle järgi elama, mitte hoolima kirja pandud reeglitest ning see EI tähenda kaost, sest enamus inimesi siiski sellist asja ei poolda ning need, kes pooldavad... tekitavad kaost juba tänased maailmas.
Jumal on ammu surnud, kuid ometi pole tänapäeva inimene endale omi väärtusi loonud, inimene on ikka veel ori.

pühapäev, november 04, 2007

MÕTE

Mõte täiuslikus arhitektuuris,
loogika võib tihti varustada struktuuriga,
-kuid emotsioonist tuleb inspiratsioon.
*Kontemplatsioon pertseptsioonist, Anaiis Milan
CY 8012
*tähendab: mõtisklusi tajust

Ma mõtlesin, et paljud filosoofid toetuvad sellisele asjale nagu mõte nagu see oleks mingi fakt. Näiteks: Descartes"Mõtlen, järelikult olen olemas." Mis on mõte ise? Kas me üldse kontrollime seda? Ida-maades näiteks üldse räägivad nagu aju on oma ette. Kui mingi ebameeldiv mõte juhuslikult pähe, siis nad ütlevad ah see on kõigest aju. Ma ei ole selles kindel aga kindlasti ma kuulsin seda kuskilt.
Natuke lühike, mul lihtsalt õhtuti jookseb mõte paremini. Hommikul loogika, õhtul inspiratsioon.
Miks huvitav nii? Küllap väsimusest. Mida rohkem olen ma väsinud seda paremini mõte jookseb ainult seda suurem oht on magama jääda. Huvitav, kas inspiratsioon on magades hüperaktiivne ja loogika minimaalne? Sellepärast vast ongi unenäod nii arusaamatud hommikul.
Mõte.

laupäev, november 03, 2007

Süsteem on HEA!

Ma avastasin, et varahommikuti ei tasu filosoofiat kirjutada, sest nüüd kui ma seda kõike värske peaga üle loen, siis kaob ära igasugune enesekindlus. Kuna ma olen ennast tühjaks kirjutanud, siis midagi paremat ei ole ka loota, niiet leppige sellega siin.
Ma pean tänama Erikut, kellega vaidlemisest see mõte tekkis( ja kes lõpuks väitis, et võimalik et inimesed ongi loodud eksisteerima üksinda, millest ma ka räägin, kuid millega ma ei ole üldse nõus). Me jõudsime kokkuleppele, et süsteemid on inimestele peale surutud, aga ma pean nüüd tunnistama (pärast pikaajalist mõtlemist), et see on pigem positiivne. Sest kust me peaksime ise teadma, mis on õige ja mis vale, ilma et keegi meile seda ütleks? Igaühele võib see ju olla erinev.
Alustame algusest ja loome modelli - ma panen talle nimeks HHOL75, ma ei hakka ta kohta midagi täpsustama, sest see ei mängi erilist rolli. Oletame, et süsteeme ei ole ning inimene on üksi. Võtame äärmusliku olukorra - mõrva. Härra HHOL75 tappis inimese, sest too oli kuri, sõimas või mõnitas vms. Vihahoos HHOL75 tundis, et õige, kõige õigem oleks see inimene praegu maha koksata. Ja nii ta tegigi, aga hiljem mõistis, et see ei olnud päris õige. Võib olla oleks olnud parem ta ellu jätta.( Või on kahetsus ka süsteemi poolt kunstlikult tekitatud? Äkki südametunnistus ei olegi originaalselt meie sees? Kas me siis peaksime elama nagu loomad, kes instinktiivselt ründavad?)Niisiis HHOL75 nüüd teab, et toetuda paljale sisetundele ei ole õige, eriti mitte vihahoos. Aga kas see takistab teda seda teist korda tegemast? Muidugi mitte, järgmine kord on asjaolud hoopis teised. Ja ka siis tunneb ta lõpuks, et on valesti teinud. See võib korduda kuni HHOL75 lõpuks mõistab, et mitte mingil asjaolul ei tohi teisi tappa. Samas, võib olla ta ei saagi kunagi sellest aru ja jätkab. Võib olla hakkab see isegi rõõmu valmistama, pakkuma tohutut naudingut. HHOL75 vaatenurgast on see, mis ta teeb, täiesti õige ja loomulik. Ja see ongi tema jaoks kõige tähtsam, tema enda tegevus on tema jaoks esimesel kohal, ta ei mõtle, kuidas see võiks kedagi peale teda mõjutada. Ja miks peakski? Aga kus siis on see aeg ja koht, kui me õpime mõistma teiste olemasolu ja sellega arvestama? Millal me mõistame, et kõik teised on täpselt samasugused nagu meie ja tahavad ka elada? Kuna HHOL75 on üksik, siis ta ei olegi õppinud teistega arvestama, mis on kindlasti süsteemi poolt tekitatud võime ning kuna ta ei ole süsteemis, siis ta ei oskagi vastavalt mõelda. Või äkki me sünnime teades? Teades, et me ei saa üksi hakkama (vähemalt mitte elada täisväärtuslikku elu. Mis ma nüüd selle all mõtlesin on väga keeruline ja sulgude jaoks liiga pikk seletus), peame teistele ka mõtlema(see tegelikult juba automaatselt loob süsteemi).
Lähme nüüd esimese etapi, esimese ohvri juurde tagasi. Kuna ma ei oska piisavalt hästi argumenteerida miks ma arvan, et inimene ei ole loodud elama üksi, siis ma arvan, et piisab lihtsalt sellest kui ma ütlen, et ma usun, et see on nii. Niisiis, oletame, et HHOL75l on siiski mingi grupp inimesi, kellega ta läbi käib. Nüüd ta läheb ja räägib neile, et see sisetunne on ikka nii petlik asi, ärge seda uskuge, ärge tapke. Ning võimalik, kui HHOL75 on autoriteedis, siis teda usutakse. Muidugi tõenaoliselt peale seda, kui nad on ise asja läbi proovinud, aga seegi hea, sest nad ei pea nüüd massiliselt tapma, et aru saada. Sellega luuakse väike süsteem, mis areneb koos grupiga, ja algul lihtsalt ei soovita mõrvata, hiljem keelab ja veel hiljem juba karistab. Keegi grupist kindlasti edastab õpitu teise gruppi, mis on nõus seda vastu võtma ja veel omakorda edasi andma. Sest milleks korrata teiste vigu, kui neid on võimalik ennetada? Niimoodi kogemuse põhjal luuakse loendamatu hulk süsteeme, mis sulanduvad üheks tervikuks ja kehtivad kõigile. Osad asjad on keelatud, teised soovitatavad ja valikulised. Ja seda on ju nii palju, sest valik ja soov on ju meie endi teha.
Selle(võib olla ehk liiga äärmusliku) näitega ma tahan öelda, et süsteem(või siis suurem osa sellest) on kõigest teiste kogemus, mis ei saa ju kahjulik olla. Ma ei hakka "õigluse" mõistet siin lahkama, ütlen vaid nii palju, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Muide, see näide on loodud eeldusel, et inimene tõesti mõistab, et on midagi valesti teinud (mida tegelikult vahel ei juhtu) ja seda on väga lihtne ümber lükata(mis oleks päris kurb, sest see on päris pikk tekst), aga teadke, et ma tean seda!
Okei, oletame, et ilmub keegi võõras, kes ei suuda sulanduda, kellele on see kõik vastumeelt. Ja oletame, et talle antakse vaba voli, tehku mis tahab. Siis millele ta toetub või mis täpselt määrab selle, kuidas on õige käituda, õige elada? Kas tema enda sisetundele, milles me juba veendusime, et see on petlik? Ta saab ise ka sellest aru, aga kust ta teab, millal see on petlik? Ja tal endal võivad ka olla mingid moraalid (mis on ka mingil määral osa süsteemist).
Me kõik teame, et süsteem on meile peale surutud, me oleme sunnitud tegema asju, mida me heameelega ei teeks. Aga ühel päeval me harjume ära ja see ei tundugi enam nii halb. Võib olla mõnele meist meeldibki see kõik. Maailm, kus kõik on nii lihtne, kus kõik on reeglitena kirjas ja kõik, mis tegema peab, et ellu jääda, on kõigest järgida neid reegleid. Jah, miks mitte? Me võime ju mässata, süsteemile vastu astuda, kuni me ühel päeval küsime endalt: "Kuidas see kõik peaks siis tegelikult olema?" Kas me teame vastust?Võib olla olen ma süsteemi mõju all (me ju kõik oleme) ja lihtsalt ei oskaks endaga midagi peale hakata, kui süsteem peaks korraga ära kaduma. Me oleme siia süsteemi sündinud ja et siin ellu jääda (mis on omaette instinktiivne asi) peame lihtsalt tegema nii, nagu on "õige".
Muidugi võib küsida, mis need süsteemid üldse on? (mida ma loogiliselt oleks pidanud tegemajuba alguses) Nagunii igaüks mõistab seda erinevalt ja sellest ka vaidlused, aga minu jaoks näiteks elamine seisnebki süsteemidest kinni pidamises. See võib kõlada igavalt, aga see on parem sellest, kui ma lihtsalt mässan ise ei tea, mille nimel. Samal ajal kui süsteem on ju nii mugav, ma julgeks isegi öelda mõnus. Elu süsteemis on palju lihtsam ja mida lihtsamad asjad on, seda vähem saab teha vigu. Siin ma ei pea muretsema mingi tuhande asja pärast, vaid võin rahulikult maha istuda ja mõelda (seda ei saa ju keelata) kas või filosoofiat. Süsteemis on palju lihtsam korraldada tulevikku. Ja mis kõige tähtsam- siin ma ei ole üksi! See on lihtsalt nii mugav, ausalt. Teada, et sa tegelikult oleksid võimeline midagi muutma, aga sa ei taha rikkuda enda ega teiste rahu, ja ei saa kunagi pettuda, avastades et tegelikult see ei ole võimalik. Kõik on ju nii positiivne!
Mis puutub ideaalidesse, siis kui nad ei ole äärmuslikud, siis nad kindlasti mahuvad meie kitsasse süsteemi.Või kui süsteem seisnebki selles, et me peame kellegi ootustele vastama, siis see ei ole ju tähtis, mida teised arvavad, ma ei saa aru, kuidas see võiks segada üldse. Minu jaoks pole ideaalidel elus eriti suurt tähtsust, ma mahutan nad ilusti süsteemi ära ja elan rahulikult. See ei sega mind, peamine, et saan vabalt mõelda ja õnneks seda saabki teha ükskõik millal ja kuidas. Võimalik, et me peame elu jooksul midagi kiiresti välja mõtlema, sest milleks muidu on meie mõtted varjatud. Sel juhul ei jää ju aega üle, et millegi pärast võidelda ja luua mingeid ideaale(mida ma muidugi igaks juhuks teen, jajah, ma räägin endale vastu), lihtsalt kiiresti sulanduda süsteemi ja luua olukord, kus miski ei segaks meie mõtlemist, kuid mis samas aitaks meil mõista midaiganes me mõistma peame. Nii lihtne ongi! Ja need inimesed, nn süsteemi ohvrid valivad ise endale sellise elu, süsteemis saab vägagi hästi elada.(või siis selles, mis ma arvan et see on süsteem, sest ma nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi süsteemi mõistest valesti aru saanud)
Ma tean, et ma ei kirjutanud piisavalt mitmekülgselt, sest osad väited siin tekstis eeldavad teatud arusaamu, aga ma ei hakka neid lahti seletama, sest ma ei tea veel täpselt mis asjad segadusse ajavad. Ka paljud mõtted on pooleli, aga ma olen lihtsalt jõudnud ummikusse ja siit ausalt öeldes, on päris raske välja tulla. Sellegipoolest, aitäh, et üritasite aru saada. :)

neljapäev, november 01, 2007

Tähelepanu palun!

Vaadake siia!
Eriti soovitan viimast ettepanekut kuulda võtta...

:)