On the Meaning in Life?! Mina olen siis üks neist, kes usub, et on oluline leida see Elu Mõte, Oma Tee v. kuidas iganes te seda nimetada soovite. Kuigi, ma mõistan ka täiesti A vaatenurka, mis ütleb, et seda pole vaja otsida, vaid sa leiad selle nii v. teisiti. Miskipärast ei taha mu Hing sellega kuidagi nõustuda. Nimelt, miks on siis nii paljud inimesed mitte rahul sellega, mis neil on? Ma arvan, et see on just sellepärast, et nad pole endalt mitte kunagi küsinud: Mida ma tegelikult tahan? Kes MA OLEN? Miks ma olen? Mis on minu õnn? Minu absoluutne tõde? Minu Tee? Minu Elu Mõte? Ja nii edasi?! Alustaks siis sellega, et kes me oleme ja, kas ma ikka päris päris tegelikult ka seda teame. Juhtusin kuulame Jaan Tätte loengut. Ma ei saa öelda, et nõustuksin kõigega, mida see mees räägib, kuid see, mis mind tema puhul köidab on, et tema tõesti teab, kes ta on. Tema on selle oma absoluutse tõde ja elu mõtte leidnud. Miks siis ikkagi enamus inimesi oma elu mõtet ei leia? Üks põhjusi selleks on kindlasti see, et me usume, et see on meil juba olemas. Me usume, et see, mida meie vanemad, õpetajad koolis jne meid uskuma panevad ongi Tõde. Me usume tõsimeeli, et head hinded, raha ja kõik muu selline ongi Õnn. Jällegi, miskipärast ei taha mu Hing kuidagi seda uskuda. Hinded on vaid numbrid ja ei näita midagi inimese teglikest teadmistest, tegelikult ju. Raha on... raha ^^ Mul polegi midagi öelda. Raha on abinõu, mitte eesmärk... kuid, kas me ikka tõesti oleme sellest aru saanud??? Ja üldse kogu see süstemm, mis siiski ei ole õige, mis paneb Kõik meie elus paika. Tänapäeva Lääne kultuuris on võimule saanud mingi töökultuus, eriti Eestis ja kõik raha eest saadav on väga IN. Mitte et mõningad asjad vajalikud poleks, aga, andeks andeks, kus on see -elu- sel juhul? Mida ma püüangi öelda sellega, et süsteem EI ole hea, on see, et meid on pandud uskuma, et me tahame ja vajame mingeid asju ja süsteeme ning kõik muu on meie peas utoopiliseks muudetud. Igaugune teisiti mõtlemine on ometi ju väär ja tegelikult meil sõnavabadust pole. Hullud saadetakse ikka ju hullumajja ^^ Ma leian, et süsteemi puudumine ei tähenda sugugi seda, et igast joodikust mõrvar saaks. Ma ei arva, et see on süsteem tänu millele me inimesed oleme. Pigem, süsteemi puudumine aitaks meil ISE mõelda. Ja ISE enda üle otsustada. Tänapäeva demokraatia tähendab seda, et meil on õigus otsustada, kes meie eest otsustab. Ja see on tõesti piisav? Lisaks sellele on väga huvitav fakt see, et tänapäeval töötavad Eesti inimesed rohekm tunde, kui siis, kui olime orjad. Kuid jah... mõnedele inimestele siiski süsteem meeldib e. vb on need siis need inimesed, kes hea meelega ei käigi mööda Oma Teed, vaid seda ettenäidatud, seda "õiget teed". Teiseks, ma leian, peab selle Elu Mõtte leidmine olema keeruline ja isegi, kui lahendus ise on vb. päris lihtne, peab selle leidmiseks käidud saame üks keeruline tee. See on nagu enda teenitud rahaga, kuidagi moodi on see kallim, kui see raha mis on niisama kätte tulnud. If you understand? Kolmandaks: Õnn peitus Sinus eneses! Enne, kui sa pole seda Elu Mõtet endas leidnud, ei saa keegi teine sind ka õnnelikuks teha. See on samasugune väärarusaam, nagu asjadegagi. Sa saad uue kleidi ja üheks päevaks oled sa õnnelik, homme uued saapad, ülehomme mantel... see pole Õnn, sest see pole jääv. Alles siis, kui inimene leiab selle Hingerahu endas, on ta õnnelik. Siinkohal tuleks vb. Õnn ära defineerida. Kui ma ütlen Õnn, siis ei mõtle ma sugugi kõike nö Head. Õnn on see, mida igaüks meist Tahab ja, kui mingi põhjusel peaks see masendav masendus olema, siis, palun väga, just see on Õnn. back to the topic... inimesel on kujunenud väärarusaam, nagu teised inimesed ja asjad suudaksid kuidagi muuta tema Õnne. Ei, nad on abinõu, again, ja mitte eesmärk. Mitte küll ebavajalikud, kuid kindlasti mitte ka see Oluline. Tegelikult ei ole Õnn sugugi mitte midagi ületamatut v. väga raskesti leitavat, kuid kuna meie ühiskonnad on nii palju kirjutama reegleid, mingi tõesti tobe moraal, mis meie VABADUST paratamatult piirab, jätame me nii palju asju tegemata. Mõnikord jääb mulle tõesti mulje, nagu inimesed ei ela, vaid eksisteerivad ning seal tõesti ON suur vahe. Muidugi on arusaadav ka see, miks inimesed ei taha ühiskonda muuta. Igasugune muutus on ju raske ja aeganõudev... inimene on laisk. Inimene kardab, eriti veel siis, kui inimest on teistmoodi uskuma pandud. Aga, kas mitte pole kõik Filosoofid mingis mõttes eksisteeriva süsteemi vastu "võidelnud" ja tänu sellele maailma ka -paremaks- muutunud. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista inimesi, kes ei taha vabad olla? Ja selleks, et olla vaba, peab Hing leidma oma Elu Mõtte, Õnne ja selle järgi elama, mitte hoolima kirja pandud reeglitest ning see EI tähenda kaost, sest enamus inimesi siiski sellist asja ei poolda ning need, kes pooldavad... tekitavad kaost juba tänased maailmas.
Jumal on ammu surnud, kuid ometi pole tänapäeva inimene endale omi väärtusi loonud, inimene on ikka veel ori.