Täna hommikul tuli siis selline idee, et kirjutaks selle sissekande ära. Ele tahtis, et ma kirjutaks sellest, miks minu meelest on natuke mõttetu elu mõtte ja muude taoliste asjade üle juurelda. Esiteks, palun ärge hakake küsima, et miks ma siis filosoofia võtsin jne :) Minu meelest on see täitsa huvitav, mulle meeldivad vaidlused ja huvitavad teiste seisukohad. See selleks.
Aga mis puutub sellesse, et iga inimene peaks leidma oma elu mõtte ja et mingil hetkel hakkame me kõik mõtisklema selle üle, et miks see kõik? - vot ma ei tea. Ütleme nii, et minu meelest on elu mõte rohkem tunnetuslik, kui mingi lahtiseletatud lause. Mitte see, et "Minu elu mõte on päästa kõik vaalad maa peal." Pigem tunneb inimene ise enda sees, et tema kutsumuseks on aidata keskkonda hoida meie kõigi jaoks, ta tunneb vajadust selle teemaga tegeleda, see huvitab teda ja teeb ta sealjuures ka õnnelikuks. Ma ei usu, et suurimad aktivistid ja kõige põhimõttekindlamad isikud (näiteks kasvõi poliitikas) on kindlasti enda jaoks paika pannud, et see on nende elu mõte ja ongi kõik. Inimest lõpuks ikka tõmbab selle poole, mis talle kõige rohkem imponeerib ja kui tahate nii võtta, siis see ilmselt ongi tema elu mõte. Aga istuda maha ja hakata arutlema, et kas see võiks mu elu mõte olla, on natuke mõttetu. Kui see teadmine sulle mingi hetk tuleb, siis on ju väga hästi, mina näiteks arvan, et on inimesi, kes surres ei teadnud, mis nende elu mõte oli. Aga seda nimelt otsida - miks? Selle teadmine ei anna sulle otseselt midagi. Pigem mõtle, mis sinu huviala on. Teeb lõppkokkuvõttes sama välja minu meelest.
Teine asi, et inimese elus on hetk, mil ta juurdleb selle üle, et miks see kõik on ja tema meelest on indiviid selles täiesti tühine jne. Noh, mõned nimetavad seda keskeakriisiks. Ok, tegelikult ma ei arva päris nii. Ma usun, et on kindel sort inimesi, kellel tõesti on vaja lahti mõtestada oma nn. "elu mõte" ja tarvidus siin elus. Neile meeldib selgus, meeldib teadmine, meeldib kindlus. Rohkem teadmisi on nende meelest parem. Aga neile vastupidiselt on inimesed, kes ei tea palju aja ja ruumi mõõtmetest ega nende otstarbest, aga teavad, mis neile meeldib. Kui inimene ise on teinud elus õiged valikud, teinud alati seda, mis talle meeldib (ja mitte seda, mille eest raha saab) ja jäänud iseendaks, siis ei hakka ta mõtlema, et miks see kõik. See kõik on lihtsalt tema jaoks nii hea ja loomulik, et tal ei tule mingit tarvidust seda torkida.
ühesõnaga, see, mis mind häirib ja ajendas seda postitust kirjutama, on see üldsustamine. On inimesi, kes teavad oma elu mõtet ja vajavad seda teadmist, ja on neid, kes seda ei vaja. On inimesi, kes mõtlevad oma olemuse üle ja on neid, kes seda ei tee. See ongi minu kirjutise mõte. Aga see on vaid minu arvamus :)
esmaspäev, oktoober 29, 2007
pühapäev, oktoober 21, 2007
teisipäev, oktoober 16, 2007
Midagi tunnetest
Mõtisklus, mis tulenes Siimu postitusest filosoofia blog´i
Emotsioonidele, inimesete tunnetele, on antud lihtlabased nimed või kirjeldavad omadused. Kui näed kedagi, kellel on pisarad silmas, siis võib kergesti järeldada, et ta on kurb või midagi läks halvasti. Kui inimene naerab, siis on tal naljakas või lihtsalt lõbus. Aga kui tekib olukordi, kus tahaks kellegagi oma tundeid jagada, siis tihtipeale jääb sõnadest puudu. Siis peab olema midagi enamat, et mõista teise rõõmu või valu. Vahel on aga sõber või kaaslane nii hea, et sõnu ei olegi vaja. Piisab silmapilgust või kehakeelest.
See näitab, et inimeste tunnetel on energia, mis kiirgab kehast välja ja mida tegelikult praktikas on võimalik „lugeda“. Siinkohal ei väida ma, et kõigest saadakse lõpuni aru või et seda üldse kõik suudavad. See oleneb inimese avatusest ja üksteise tundmisest (teataval määral „ühel lainel“ olemisest). (Vt. ka viimast kahte lõiku)
Iga inimese tunded kuuluvad temale endale. Just hiljuti kogesin seda erakordselt hästi. Kui mina tunnen, et emotsioonid kasvavad üle pea, siis lähen ja räägin sellest kellelegi. Minu jaoks see keegi on usaldusväärne ja aus ning hea inimene (päris hea definitsioon, või mis?), kes suudab kuulata ja mõista. Selleks ei pea haletsema ja lohutama või hüsteeriliselt naerma ning rõõmustama hakkama, vaid lihtsalt tuleb hoolida. Väljaspool oma isiklikku piiri ma aga oma tundeid eriti ei näita. Naerda võib ja vihastada ka, aga klassivenna õlale nutma küll ei lähe. Seega mõned inimesed suudavad oma tundeid valitseda ja neid ohjes hoida, mõni aga ei suuda. Võibolla isegi ei taha ning ehk on temale nii ka õigem.
Samas on ka mõnedel inimestel omadus mulle ja minu tunnetele meelepärane olla. Kui leiaksin klassivenna, kel tõesti leidub ka selle keegi omadusi ning kes pakub mulle seda, mida minu tunded otsivad, siis küll nutaks ka tema õlal.
„Väljapressimise ja palumisega ei saavuta midagi!“ Sellise lausega tehti mulle kergesti selgeks, et minu piir on siin ja kaugemale ma ei pääse. Kuigi tahe ja soov olid suured pidin lihtsalt tunnistama: „Ma tean.“ Mida muud ma oleksinigi pidanud tegema. Asi oleks läinud inetuks ja sõpru ei tasu kaotada oma tahtmiste ja ideaalide pärast. Tuleb lasta igaühel olla nii nagu tema seda tahab. Seega mõned jagavad oma tundeid ja mõned lihtsalt ei jaga. Inimese tunded saab küll mõjutada ja suunata tahtlikult, kuid me teeme seda ka tahtmatult. Siiski teeb lõppkokkuvõttes igaüks oma emotsioonidega just täpselt seda, mida ise tahab.
Niimoodi tasapisi lõpupoole tüürides tuleb tunnistada, et tunded ja emotsioonid on väga raske teema. Kui kasutaksin üldlevinud filosoofidele omast tehnikat tõestamises või analüüsimises: „Emotsioonid. Aga mis need emotsioonid õieti on?“, siis jääksin väga hätta. Ei tasugi seletada, kuidas ma sinnani jõudsin, aga leian, et emotsioone, kui inimesi ja kõiki elusolendeid valitsevaid tundeid, on lihtsalt võimatu seletada. Neid saab ehk grupeerida headeks ja halbadeks, aga kuna ka need sõnad ja mõisted on suhtelised, siis jääme selle kõigega paratamatult puntrasse.
Nagu iga inimese emotsioonid kuuluvad temale endale, erinevad ka inimeste arusaamad ühest või teisest tundest väga. Kui minu jaoks hommikune tusatuju võib tähendada väsimust või eile peo pohmelli, siis mõnele võib tundada, et tegu on mossitava ja tigedaloomulise inimesega. Samuti võib lahke ja naeratav isik tunduda väga sõbralik, kuid ka kuidagi lipitsev. Isegi ühepere lapsed ei pruugi teineteist mõista ning ka kaksikud võivad olla radikaalselt erinevad.
Aga emotsioonienergia. On ju üldlevinud teadmine, et armunud peaga tehakse hulljulgeid ja tobeid trikke ning ettevõtmisi, mis hiljem tunduvad naeruväärsete või koguni ohtlikena. Enamasti on juba teadlased leidnud kõigele seletuse, et see tuleb adrenaliinist, testosteroonist, hormoonidest või millest iganes veel, aga on ka midagi sellist, mida seletada ei saa. Näiteks, kuidas jõuda arusaamani, mis on õige, mis vale. Kuidas saab aru, kes on sõber, kes mitte. Seda ei kirjuta keegi ette ja selle leiab ikkagi igaüks (enesest) üles.
Sellise mõistmise või mittemõistmise juures (kes hea, kes halb) tulebki mängu emotsioonienergia. Osadel inimestel kohe on nagu eriline võime panna ka teised enda ümber naerma või aktiivselt tegutsema. Samas mõne kõrval on vastik juba seistagi, sest tema juuresolek justkui rusub. Suuresti oleneb see energia inimese iseloomust ja käitumismaneerist, kuid siiski, kui energia on negatiivne, siis on seda päris raske positiivsena „tajuda“. Aga meie kõigi energiad mõjutavad teineteist pidevalt, sest olenemata ruumist, ajast ja kohast põrkuvad nad kokku ja tekitavad minisuguse uue energia. See võib avalduda uute tunnetena. (Vt. ka teist lõiku)
Ning kui mõtiskleda niimoodi edasi, siis tegelikult ka, kus peitub midagi „mis ei muutu kunagi, mittemingisuguste eritinigimuste juures“? (Siim Teppand, 10. okt. 2007)
PS! Mõned mõtted võivad tunduda ebaselgete või koguni segastena.
Aga selleks ongi meil kommanteerimisbox, kust saate küsida, arutleda ja kritiseerida loetut.
Püüan vajadusel oma mõtted ilusti lahti seletada, seega loodatavasti käituvad kõik tsiviliseeritult, sest sõimukirjadele küll vastata ei taha!
Tänan tähelepanu eest!
Killu
Emotsioonidele, inimesete tunnetele, on antud lihtlabased nimed või kirjeldavad omadused. Kui näed kedagi, kellel on pisarad silmas, siis võib kergesti järeldada, et ta on kurb või midagi läks halvasti. Kui inimene naerab, siis on tal naljakas või lihtsalt lõbus. Aga kui tekib olukordi, kus tahaks kellegagi oma tundeid jagada, siis tihtipeale jääb sõnadest puudu. Siis peab olema midagi enamat, et mõista teise rõõmu või valu. Vahel on aga sõber või kaaslane nii hea, et sõnu ei olegi vaja. Piisab silmapilgust või kehakeelest.
See näitab, et inimeste tunnetel on energia, mis kiirgab kehast välja ja mida tegelikult praktikas on võimalik „lugeda“. Siinkohal ei väida ma, et kõigest saadakse lõpuni aru või et seda üldse kõik suudavad. See oleneb inimese avatusest ja üksteise tundmisest (teataval määral „ühel lainel“ olemisest). (Vt. ka viimast kahte lõiku)
Iga inimese tunded kuuluvad temale endale. Just hiljuti kogesin seda erakordselt hästi. Kui mina tunnen, et emotsioonid kasvavad üle pea, siis lähen ja räägin sellest kellelegi. Minu jaoks see keegi on usaldusväärne ja aus ning hea inimene (päris hea definitsioon, või mis?), kes suudab kuulata ja mõista. Selleks ei pea haletsema ja lohutama või hüsteeriliselt naerma ning rõõmustama hakkama, vaid lihtsalt tuleb hoolida. Väljaspool oma isiklikku piiri ma aga oma tundeid eriti ei näita. Naerda võib ja vihastada ka, aga klassivenna õlale nutma küll ei lähe. Seega mõned inimesed suudavad oma tundeid valitseda ja neid ohjes hoida, mõni aga ei suuda. Võibolla isegi ei taha ning ehk on temale nii ka õigem.
Samas on ka mõnedel inimestel omadus mulle ja minu tunnetele meelepärane olla. Kui leiaksin klassivenna, kel tõesti leidub ka selle keegi omadusi ning kes pakub mulle seda, mida minu tunded otsivad, siis küll nutaks ka tema õlal.
„Väljapressimise ja palumisega ei saavuta midagi!“ Sellise lausega tehti mulle kergesti selgeks, et minu piir on siin ja kaugemale ma ei pääse. Kuigi tahe ja soov olid suured pidin lihtsalt tunnistama: „Ma tean.“ Mida muud ma oleksinigi pidanud tegema. Asi oleks läinud inetuks ja sõpru ei tasu kaotada oma tahtmiste ja ideaalide pärast. Tuleb lasta igaühel olla nii nagu tema seda tahab. Seega mõned jagavad oma tundeid ja mõned lihtsalt ei jaga. Inimese tunded saab küll mõjutada ja suunata tahtlikult, kuid me teeme seda ka tahtmatult. Siiski teeb lõppkokkuvõttes igaüks oma emotsioonidega just täpselt seda, mida ise tahab.
Niimoodi tasapisi lõpupoole tüürides tuleb tunnistada, et tunded ja emotsioonid on väga raske teema. Kui kasutaksin üldlevinud filosoofidele omast tehnikat tõestamises või analüüsimises: „Emotsioonid. Aga mis need emotsioonid õieti on?“, siis jääksin väga hätta. Ei tasugi seletada, kuidas ma sinnani jõudsin, aga leian, et emotsioone, kui inimesi ja kõiki elusolendeid valitsevaid tundeid, on lihtsalt võimatu seletada. Neid saab ehk grupeerida headeks ja halbadeks, aga kuna ka need sõnad ja mõisted on suhtelised, siis jääme selle kõigega paratamatult puntrasse.
Nagu iga inimese emotsioonid kuuluvad temale endale, erinevad ka inimeste arusaamad ühest või teisest tundest väga. Kui minu jaoks hommikune tusatuju võib tähendada väsimust või eile peo pohmelli, siis mõnele võib tundada, et tegu on mossitava ja tigedaloomulise inimesega. Samuti võib lahke ja naeratav isik tunduda väga sõbralik, kuid ka kuidagi lipitsev. Isegi ühepere lapsed ei pruugi teineteist mõista ning ka kaksikud võivad olla radikaalselt erinevad.
Aga emotsioonienergia. On ju üldlevinud teadmine, et armunud peaga tehakse hulljulgeid ja tobeid trikke ning ettevõtmisi, mis hiljem tunduvad naeruväärsete või koguni ohtlikena. Enamasti on juba teadlased leidnud kõigele seletuse, et see tuleb adrenaliinist, testosteroonist, hormoonidest või millest iganes veel, aga on ka midagi sellist, mida seletada ei saa. Näiteks, kuidas jõuda arusaamani, mis on õige, mis vale. Kuidas saab aru, kes on sõber, kes mitte. Seda ei kirjuta keegi ette ja selle leiab ikkagi igaüks (enesest) üles.
Sellise mõistmise või mittemõistmise juures (kes hea, kes halb) tulebki mängu emotsioonienergia. Osadel inimestel kohe on nagu eriline võime panna ka teised enda ümber naerma või aktiivselt tegutsema. Samas mõne kõrval on vastik juba seistagi, sest tema juuresolek justkui rusub. Suuresti oleneb see energia inimese iseloomust ja käitumismaneerist, kuid siiski, kui energia on negatiivne, siis on seda päris raske positiivsena „tajuda“. Aga meie kõigi energiad mõjutavad teineteist pidevalt, sest olenemata ruumist, ajast ja kohast põrkuvad nad kokku ja tekitavad minisuguse uue energia. See võib avalduda uute tunnetena. (Vt. ka teist lõiku)
Ning kui mõtiskleda niimoodi edasi, siis tegelikult ka, kus peitub midagi „mis ei muutu kunagi, mittemingisuguste eritinigimuste juures“? (Siim Teppand, 10. okt. 2007)
PS! Mõned mõtted võivad tunduda ebaselgete või koguni segastena.
Aga selleks ongi meil kommanteerimisbox, kust saate küsida, arutleda ja kritiseerida loetut.
Püüan vajadusel oma mõtted ilusti lahti seletada, seega loodatavasti käituvad kõik tsiviliseeritult, sest sõimukirjadele küll vastata ei taha!
Tänan tähelepanu eest!
Killu
kolmapäev, oktoober 10, 2007
Get with the program.
Tere. Mul.. paluti midagi kirjutada siia. Võib-olla oli see viga, sest ma ei kirjuta tavaliselt selliseid asju, mis kellegi ilusatele ootustele vastaks. Aga siiski, siin ma olen. Alguses ma mõtlesin, et ma kirjutan midagi niisama. Siis ma kirjutasin midagi hoopis teistsugust, aga ma olin natuke ehk liiga vaenulik ja kuna ma tean, et paljud inimesed on rämedalt õrnahingelised või lihtsalt sallimatud, siis ma seda ei postitanud. Ja hea ongi, sest ma hakkasin nüüd ühest teisest asjast taas mõtlema.
Mina kuradit on inimestel üldse viga? Miks on neil nii raske leppida asjadega nagu nad on? Jaa, ma kirjutan muidugi oma vaatevinklist ja oma uskumuste najal, aga come fucking on, mida värki? Miks ei suudeta näha elu täpselt nii sitana (excuse my French), nagu ta on? Mingid haledad illusioonit lendavad pidevalt. Küll sellest, kuidas elu kunagi paremaks läheb, kuidas kõik meie teod on nii tähtsad, meie olemasolu mingi goddamn Jumala kingitus. Jah, Jumala.. nüüd nagunii mõne uskliku lugeja hormoonid hakkavad möllama, sest ma puudutan nii väga õrna teemat, nagu seda on jumal. Aga ma ei viitsi isegi jumalast rääkida tegelikult. See on nii mõttetu teema. Need, kes ei suuda leppida asjada olemusega ehk tegelikult nende olematusega, ei mõika nagunii midagi. Ja need, kes suudavad.. ma ei tea, küllap keegi neist mõikab. Aga see on nende rida. Ma räägin puhtmateriaalsetest väärtustest, igapäeva elust, maailmast. Ma ei oleks sellest kõigest üldse sõnagi kirjutanud, kui poleks olnud seda üle-eelmist caps lock'ita autori postitust, mille viimane lause teatas meile: "tegelt on elu kollane karikakar". Mis mõttes? Elu on kollane karikakar? Nojah, see peaks metafoor olema, või.. midagi. Ei, kallis autor, ma ei ründa sind, for the love of god. Ma räägin hoopis sellest, et ei, elu ei ole mingi goddamn kollane karikakar, elu ei ole lill, elu ei ole nii väga fantastiline, elu ei ole mingi kingitus, elu ei ole missioon, elu ei ole õnn. Elu on ellu jäämine, päevast päeva, hakkama saamine kõige sellega, mis sulle näkku visatakse. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kuni su elu lõpuni. Peace and love.. peace, c'mon, mis peace? Kus sa näed rahu? Üldse? Paranoia, terrorism, paranoia ja terrorism, rassism, ksenofoobia, homofoobia jne.
Ma ütleks, et ma ei taha kellegi ideaale siin laiale peksta, aga ma ei ütle seda, sest minu poolest võib seda täiesti teha. Muidugi võib elada arusaamaga, et su elul on mõte, et sa liigud millegi suurema poole, oled moraalne inimene ja kõik on nii väga hästi in the end. Aga milleks ennast petta? Kas tõesti on inimene nii nõrk, nii väga väga nõrk, et iga uue päeva üle elamiseks peab ta end veenma, et sellel kõigel on mõte. Ma.. ei ole negativist, ma ei ole ka optimist. Mõlemad on suht äärmused ja seega ebaratsionaalsed. Ma olen realist. Aga minu realism on paljude negativism, sest nende realism on optimism. Seega läheb kogu see skaala paigast ära. Mina näen elu täpselt sellisena, nagu ma siin kirjutasin. See ei tähenda, et ma kannaks musta, meigiks ennast, nagu nii paljud vahvad emopoisid, nii nooremad kui ka vanemad minust, ma ei lõigu ennast vaikselt oma toa nurgas, sest füüsiline valu on parem, kui vaimne. You know why that is? Because I can fucking take it, I can take it, I can accept it and I can live with it. Elu pole meelakkumine. Koolis on tore, siis lõpetad kooli, lähed tööle, võtad laenud peale, mida sa maksad kuni pensionini, et vähegi oma väärikust säilitada omades oma kodu ja kodu ees ehk autotki. Siis töötad, ja aina töötad. Ja töötad veel. Ja kogu selle aja on sul peas mingi kristallselge pilt sellest, kuidas ühel heal päeval see kõik end ära tasub. Ja siis saabub pension ja sa näed, et sa oled nii palju töötanud ja nii palju vaeva näinud ja nüüd on aeg puhata, nüüd hakkab see kõik end ära tasuma. Aga see ei tasu, sa saad iga kuu mingi väikese rahalise meene, et ära elada, tervis halveneb, suddenly you're in this downward spiral.
Kõigel ei pea olema mõte. Iga päev ei ole tähtis. Kogu see meie suurepärane eluviis on üks gigantne mull, mis on üles ehitatud nagu kaardimaja.
Truth shall set you free, my child.
Mina kuradit on inimestel üldse viga? Miks on neil nii raske leppida asjadega nagu nad on? Jaa, ma kirjutan muidugi oma vaatevinklist ja oma uskumuste najal, aga come fucking on, mida värki? Miks ei suudeta näha elu täpselt nii sitana (excuse my French), nagu ta on? Mingid haledad illusioonit lendavad pidevalt. Küll sellest, kuidas elu kunagi paremaks läheb, kuidas kõik meie teod on nii tähtsad, meie olemasolu mingi goddamn Jumala kingitus. Jah, Jumala.. nüüd nagunii mõne uskliku lugeja hormoonid hakkavad möllama, sest ma puudutan nii väga õrna teemat, nagu seda on jumal. Aga ma ei viitsi isegi jumalast rääkida tegelikult. See on nii mõttetu teema. Need, kes ei suuda leppida asjada olemusega ehk tegelikult nende olematusega, ei mõika nagunii midagi. Ja need, kes suudavad.. ma ei tea, küllap keegi neist mõikab. Aga see on nende rida. Ma räägin puhtmateriaalsetest väärtustest, igapäeva elust, maailmast. Ma ei oleks sellest kõigest üldse sõnagi kirjutanud, kui poleks olnud seda üle-eelmist caps lock'ita autori postitust, mille viimane lause teatas meile: "tegelt on elu kollane karikakar". Mis mõttes? Elu on kollane karikakar? Nojah, see peaks metafoor olema, või.. midagi. Ei, kallis autor, ma ei ründa sind, for the love of god. Ma räägin hoopis sellest, et ei, elu ei ole mingi goddamn kollane karikakar, elu ei ole lill, elu ei ole nii väga fantastiline, elu ei ole mingi kingitus, elu ei ole missioon, elu ei ole õnn. Elu on ellu jäämine, päevast päeva, hakkama saamine kõige sellega, mis sulle näkku visatakse. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kuni su elu lõpuni. Peace and love.. peace, c'mon, mis peace? Kus sa näed rahu? Üldse? Paranoia, terrorism, paranoia ja terrorism, rassism, ksenofoobia, homofoobia jne.
Ma ütleks, et ma ei taha kellegi ideaale siin laiale peksta, aga ma ei ütle seda, sest minu poolest võib seda täiesti teha. Muidugi võib elada arusaamaga, et su elul on mõte, et sa liigud millegi suurema poole, oled moraalne inimene ja kõik on nii väga hästi in the end. Aga milleks ennast petta? Kas tõesti on inimene nii nõrk, nii väga väga nõrk, et iga uue päeva üle elamiseks peab ta end veenma, et sellel kõigel on mõte. Ma.. ei ole negativist, ma ei ole ka optimist. Mõlemad on suht äärmused ja seega ebaratsionaalsed. Ma olen realist. Aga minu realism on paljude negativism, sest nende realism on optimism. Seega läheb kogu see skaala paigast ära. Mina näen elu täpselt sellisena, nagu ma siin kirjutasin. See ei tähenda, et ma kannaks musta, meigiks ennast, nagu nii paljud vahvad emopoisid, nii nooremad kui ka vanemad minust, ma ei lõigu ennast vaikselt oma toa nurgas, sest füüsiline valu on parem, kui vaimne. You know why that is? Because I can fucking take it, I can take it, I can accept it and I can live with it. Elu pole meelakkumine. Koolis on tore, siis lõpetad kooli, lähed tööle, võtad laenud peale, mida sa maksad kuni pensionini, et vähegi oma väärikust säilitada omades oma kodu ja kodu ees ehk autotki. Siis töötad, ja aina töötad. Ja töötad veel. Ja kogu selle aja on sul peas mingi kristallselge pilt sellest, kuidas ühel heal päeval see kõik end ära tasub. Ja siis saabub pension ja sa näed, et sa oled nii palju töötanud ja nii palju vaeva näinud ja nüüd on aeg puhata, nüüd hakkab see kõik end ära tasuma. Aga see ei tasu, sa saad iga kuu mingi väikese rahalise meene, et ära elada, tervis halveneb, suddenly you're in this downward spiral.
Kõigel ei pea olema mõte. Iga päev ei ole tähtis. Kogu see meie suurepärane eluviis on üks gigantne mull, mis on üles ehitatud nagu kaardimaja.
Truth shall set you free, my child.
"Püha tõde"
Ühel ilusal esmaspäeval anti mulle ülesanne kuulutada teile püha tõde. Kui natuke lihtsustada saab küsida mis on elu mõte. Elu mõte on minu arvates väga selge. Tuleb hoida liiki ja areneda. Maal on elab väga palju erinevaid liike, aga ainult ühele neist on antud võime ise midagi teha. Kõik loomad ja linnud ja putukad elvavad kogu aeg ühe malli järgi - et asi püsiks tasakaalus, ei saa seda rütmi muuta. Aga siis tuli inimene ja talle anti võimalus ise mõelda mida ta teha tahab.
Kui sul on kodus robot, kes toob sulle soovi korral õlut, siis mingil hetkel sa tahaks, et ta saaks sellele ka ise poodi järgi minna, või veel enam, ise teha. Kui robot on piisavalt arenenud, võib juhtuda, et ta joob selle õlu ise ära ja põgeneb ära. Elu mõte on seega arenemises. Aga arenemine võib ju olla ka negatiivne ehk me peame kõvasti õppima ja avastama ja täiustama.
Püha tõde selle eest on hoopis midagi muud. Tõde või teadmine üldse on minu jaoks midagi abc-sugust. See, millel põhineb kõik muu, ja mis ei muutu kunagi, mitte mingisuguste eritingimuste juures. Millest kõik alguse sai. Minu jaoks on see kõik energia. Energiast sai kõik alguse ja energia on igal pool. Absoluutselt kõik on energia, lihtsalt igal pool erineval kujul, ja mitte ainult tuule- ja hüdroenergia vaid viha energia ja armastuse energia. Et kõike seda energiat osata kasutada, tuleb teada täpselt, mida teha. Aga tänapäeval on kõik see kuidagi sassi läinud. Igal pool on meeletu hulk erinevaid mõjutusi, mille tõttu ei saa enam inimesed kõige ehedamatest emotsioonidesti aru, vaid käituvad kui loomad, instinkti ajel. Ma seostaksin seda sellega, et neid Maal vajalikke tarkusi antakse igale ühele vastavalt inimesele. Kuna kuri on teatavasti taunitav, siis saavad teadmised need inimesed, kes selle teadmise ka õigesti praktikas rakendavad. Ei ole ju õpetada kedagi relva käsitlema, kui sa tead, et ta lihtsalt laseks kellegi maha.
Ma pean lõpetama, sest sõnad lähevad juba sassi, aga sellegi poolest ei ole mõtet vastu vaielda.
Kui sul on kodus robot, kes toob sulle soovi korral õlut, siis mingil hetkel sa tahaks, et ta saaks sellele ka ise poodi järgi minna, või veel enam, ise teha. Kui robot on piisavalt arenenud, võib juhtuda, et ta joob selle õlu ise ära ja põgeneb ära. Elu mõte on seega arenemises. Aga arenemine võib ju olla ka negatiivne ehk me peame kõvasti õppima ja avastama ja täiustama.
Püha tõde selle eest on hoopis midagi muud. Tõde või teadmine üldse on minu jaoks midagi abc-sugust. See, millel põhineb kõik muu, ja mis ei muutu kunagi, mitte mingisuguste eritingimuste juures. Millest kõik alguse sai. Minu jaoks on see kõik energia. Energiast sai kõik alguse ja energia on igal pool. Absoluutselt kõik on energia, lihtsalt igal pool erineval kujul, ja mitte ainult tuule- ja hüdroenergia vaid viha energia ja armastuse energia. Et kõike seda energiat osata kasutada, tuleb teada täpselt, mida teha. Aga tänapäeval on kõik see kuidagi sassi läinud. Igal pool on meeletu hulk erinevaid mõjutusi, mille tõttu ei saa enam inimesed kõige ehedamatest emotsioonidesti aru, vaid käituvad kui loomad, instinkti ajel. Ma seostaksin seda sellega, et neid Maal vajalikke tarkusi antakse igale ühele vastavalt inimesele. Kuna kuri on teatavasti taunitav, siis saavad teadmised need inimesed, kes selle teadmise ka õigesti praktikas rakendavad. Ei ole ju õpetada kedagi relva käsitlema, kui sa tead, et ta lihtsalt laseks kellegi maha.
Ma pean lõpetama, sest sõnad lähevad juba sassi, aga sellegi poolest ei ole mõtet vastu vaielda.
kolmapäev, oktoober 03, 2007
pubekad, ideaalid ja õnn ^^
lugesin just oma meile ja avastasin, et mul on palutud siia siis esimene sissekanne teha. mida ma rõõmuga teen. siinkohal vabandaks kohe ette ära igasuguste grammatiliste vigade pärast, neid tuleb, alati tuleb, kuid, ma usun, et see pole tähtis. ja vabandaks igaks juhuks ka mu eneseväljenduse pärast ja ma tõesti loodan, et ma suudan end lihtsalt mõistetavaks teha (mida just iga kord ei juhtu) ^^
arutaks siis teemal, mida ma täna juba mitmeid kordi teinud olen. nimelt oli meil täna kirjanduse tunnis "Kuristik rukkise" peale sisukontroll ja nagu alati arutasime seda raamatut ka terve klassi ning õpetajaga. kuidagi läks teema puberteedile. on ju üldteada tõde, et pubekad armastavad mässata ning üritavad seeläbi maailma -paremaks- muuta. siinkohal peaks ma lisama, et -parem- on VÄGA suhteline mõiste. samal ajal, kui nö täiskasvanud on leppinud olemas oleva süsteemi ning ühiskonna korraldusega. sealjuures peetakse neid täiskasvanuid targemaks. kuid, kas see on tõesti õige väide? kas ma tõesti peaksin ühel päeval loobuma oma ideaalidest ja põhimõttetest, kuna need ei sobi süsteemi? ja, kui ma seda ei tee, kas see tähendab, et ma olen eluaegne pubekas, rumal ja kõike muud labast? see oleks lihtsalt tobe. pigem, ma leian, on süsteemile alistumine just see rumalus, alandlikkus ja argus. vb. see ei tunde algul nii tähtis. aga... see on, Meeletult tähtis, kuna enamus inimesi ei ole Tõeliselt õnnelikud ja nad pole seda mitte mitte kunagi ning sellest on Jube kahju. lihsatlt masendav. jah, ma tean, et maailm ei toimiks, kui meil poleks üldse mingied reegleid ja piiranguid. kuid siiski ma leian, et me Ei Pea 30'lt olema abielus, 2 lapsega ning väike roosa kutsaga, meil Ei Pea oleme stabiilsed ja meil Ei Pea olema tohutu palgaga töökoht v. oma maja. see kõik on loomuliklt väga okei, kui just see on konkreetse inimese jaoks õnn. kuid väga paljudel juhtudel tahame me seda vaid sellepärast, kuna see on "õige". ja tegelikult on meil kõigil ju oma õige ja oma vale. oma absoluutne tõde. mina ma öelda püüan on, et eelkõige -peaksime- me oleme meeletult õnnelikud ja seda süsteemi (kool, töö, pere jne) mitte liiga tõsiselt võtma. või mis? ausalt, tegelt on elu kollane karikakar ^^
peace and love
arutaks siis teemal, mida ma täna juba mitmeid kordi teinud olen. nimelt oli meil täna kirjanduse tunnis "Kuristik rukkise" peale sisukontroll ja nagu alati arutasime seda raamatut ka terve klassi ning õpetajaga. kuidagi läks teema puberteedile. on ju üldteada tõde, et pubekad armastavad mässata ning üritavad seeläbi maailma -paremaks- muuta. siinkohal peaks ma lisama, et -parem- on VÄGA suhteline mõiste. samal ajal, kui nö täiskasvanud on leppinud olemas oleva süsteemi ning ühiskonna korraldusega. sealjuures peetakse neid täiskasvanuid targemaks. kuid, kas see on tõesti õige väide? kas ma tõesti peaksin ühel päeval loobuma oma ideaalidest ja põhimõttetest, kuna need ei sobi süsteemi? ja, kui ma seda ei tee, kas see tähendab, et ma olen eluaegne pubekas, rumal ja kõike muud labast? see oleks lihtsalt tobe. pigem, ma leian, on süsteemile alistumine just see rumalus, alandlikkus ja argus. vb. see ei tunde algul nii tähtis. aga... see on, Meeletult tähtis, kuna enamus inimesi ei ole Tõeliselt õnnelikud ja nad pole seda mitte mitte kunagi ning sellest on Jube kahju. lihsatlt masendav. jah, ma tean, et maailm ei toimiks, kui meil poleks üldse mingied reegleid ja piiranguid. kuid siiski ma leian, et me Ei Pea 30'lt olema abielus, 2 lapsega ning väike roosa kutsaga, meil Ei Pea oleme stabiilsed ja meil Ei Pea olema tohutu palgaga töökoht v. oma maja. see kõik on loomuliklt väga okei, kui just see on konkreetse inimese jaoks õnn. kuid väga paljudel juhtudel tahame me seda vaid sellepärast, kuna see on "õige". ja tegelikult on meil kõigil ju oma õige ja oma vale. oma absoluutne tõde. mina ma öelda püüan on, et eelkõige -peaksime- me oleme meeletult õnnelikud ja seda süsteemi (kool, töö, pere jne) mitte liiga tõsiselt võtma. või mis? ausalt, tegelt on elu kollane karikakar ^^
peace and love
Tellimine:
Postitused (Atom)