Midagi tunnetest

Mõtisklus, mis tulenes Siimu postitusest filosoofia blog´i

Emotsioonidele, inimesete tunnetele, on antud lihtlabased nimed või kirjeldavad omadused. Kui näed kedagi, kellel on pisarad silmas, siis võib kergesti järeldada, et ta on kurb või midagi läks halvasti. Kui inimene naerab, siis on tal naljakas või lihtsalt lõbus. Aga kui tekib olukordi, kus tahaks kellegagi oma tundeid jagada, siis tihtipeale jääb sõnadest puudu. Siis peab olema midagi enamat, et mõista teise rõõmu või valu. Vahel on aga sõber või kaaslane nii hea, et sõnu ei olegi vaja. Piisab silmapilgust või kehakeelest.
See näitab, et inimeste tunnetel on energia, mis kiirgab kehast välja ja mida tegelikult praktikas on võimalik „lugeda“. Siinkohal ei väida ma, et kõigest saadakse lõpuni aru või et seda üldse kõik suudavad. See oleneb inimese avatusest ja üksteise tundmisest (teataval määral „ühel lainel“ olemisest). (Vt. ka viimast kahte lõiku)

Iga inimese tunded kuuluvad temale endale. Just hiljuti kogesin seda erakordselt hästi. Kui mina tunnen, et emotsioonid kasvavad üle pea, siis lähen ja räägin sellest kellelegi. Minu jaoks see keegi on usaldusväärne ja aus ning hea inimene (päris hea definitsioon, või mis?), kes suudab kuulata ja mõista. Selleks ei pea haletsema ja lohutama või hüsteeriliselt naerma ning rõõmustama hakkama, vaid lihtsalt tuleb hoolida. Väljaspool oma isiklikku piiri ma aga oma tundeid eriti ei näita. Naerda võib ja vihastada ka, aga klassivenna õlale nutma küll ei lähe. Seega mõned inimesed suudavad oma tundeid valitseda ja neid ohjes hoida, mõni aga ei suuda. Võibolla isegi ei taha ning ehk on temale nii ka õigem.
Samas on ka mõnedel inimestel omadus mulle ja minu tunnetele meelepärane olla. Kui leiaksin klassivenna, kel tõesti leidub ka selle keegi omadusi ning kes pakub mulle seda, mida minu tunded otsivad, siis küll nutaks ka tema õlal.

„Väljapressimise ja palumisega ei saavuta midagi!“ Sellise lausega tehti mulle kergesti selgeks, et minu piir on siin ja kaugemale ma ei pääse. Kuigi tahe ja soov olid suured pidin lihtsalt tunnistama: „Ma tean.“ Mida muud ma oleksinigi pidanud tegema. Asi oleks läinud inetuks ja sõpru ei tasu kaotada oma tahtmiste ja ideaalide pärast. Tuleb lasta igaühel olla nii nagu tema seda tahab. Seega mõned jagavad oma tundeid ja mõned lihtsalt ei jaga. Inimese tunded saab küll mõjutada ja suunata tahtlikult, kuid me teeme seda ka tahtmatult. Siiski teeb lõppkokkuvõttes igaüks oma emotsioonidega just täpselt seda, mida ise tahab.

Niimoodi tasapisi lõpupoole tüürides tuleb tunnistada, et tunded ja emotsioonid on väga raske teema. Kui kasutaksin üldlevinud filosoofidele omast tehnikat tõestamises või analüüsimises: „Emotsioonid. Aga mis need emotsioonid õieti on?“, siis jääksin väga hätta. Ei tasugi seletada, kuidas ma sinnani jõudsin, aga leian, et emotsioone, kui inimesi ja kõiki elusolendeid valitsevaid tundeid, on lihtsalt võimatu seletada. Neid saab ehk grupeerida headeks ja halbadeks, aga kuna ka need sõnad ja mõisted on suhtelised, siis jääme selle kõigega paratamatult puntrasse.
Nagu iga inimese emotsioonid kuuluvad temale endale, erinevad ka inimeste arusaamad ühest või teisest tundest väga. Kui minu jaoks hommikune tusatuju võib tähendada väsimust või eile peo pohmelli, siis mõnele võib tundada, et tegu on mossitava ja tigedaloomulise inimesega. Samuti võib lahke ja naeratav isik tunduda väga sõbralik, kuid ka kuidagi lipitsev. Isegi ühepere lapsed ei pruugi teineteist mõista ning ka kaksikud võivad olla radikaalselt erinevad.


Aga emotsioonienergia. On ju üldlevinud teadmine, et armunud peaga tehakse hulljulgeid ja tobeid trikke ning ettevõtmisi, mis hiljem tunduvad naeruväärsete või koguni ohtlikena. Enamasti on juba teadlased leidnud kõigele seletuse, et see tuleb adrenaliinist, testosteroonist, hormoonidest või millest iganes veel, aga on ka midagi sellist, mida seletada ei saa. Näiteks, kuidas jõuda arusaamani, mis on õige, mis vale. Kuidas saab aru, kes on sõber, kes mitte. Seda ei kirjuta keegi ette ja selle leiab ikkagi igaüks (enesest) üles.
Sellise mõistmise või mittemõistmise juures (kes hea, kes halb) tulebki mängu emotsioonienergia. Osadel inimestel kohe on nagu eriline võime panna ka teised enda ümber naerma või aktiivselt tegutsema. Samas mõne kõrval on vastik juba seistagi, sest tema juuresolek justkui rusub. Suuresti oleneb see energia inimese iseloomust ja käitumismaneerist, kuid siiski, kui energia on negatiivne, siis on seda päris raske positiivsena „tajuda“. Aga meie kõigi energiad mõjutavad teineteist pidevalt, sest olenemata ruumist, ajast ja kohast põrkuvad nad kokku ja tekitavad minisuguse uue energia. See võib avalduda uute tunnetena. (Vt. ka teist lõiku)

Ning kui mõtiskleda niimoodi edasi, siis tegelikult ka, kus peitub midagi „mis ei muutu kunagi, mittemingisuguste eritinigimuste juures“? (Siim Teppand, 10. okt. 2007)


PS! Mõned mõtted võivad tunduda ebaselgete või koguni segastena.
Aga selleks ongi meil kommanteerimisbox, kust saate küsida, arutleda ja kritiseerida loetut.
Püüan vajadusel oma mõtted ilusti lahti seletada, seega loodatavasti käituvad kõik tsiviliseeritult, sest sõimukirjadele küll vastata ei taha!

Tänan tähelepanu eest!

Killu