Tere. Mul.. paluti midagi kirjutada siia. Võib-olla oli see viga, sest ma ei kirjuta tavaliselt selliseid asju, mis kellegi ilusatele ootustele vastaks. Aga siiski, siin ma olen. Alguses ma mõtlesin, et ma kirjutan midagi niisama. Siis ma kirjutasin midagi hoopis teistsugust, aga ma olin natuke ehk liiga vaenulik ja kuna ma tean, et paljud inimesed on rämedalt õrnahingelised või lihtsalt sallimatud, siis ma seda ei postitanud. Ja hea ongi, sest ma hakkasin nüüd ühest teisest asjast taas mõtlema.
Mina kuradit on inimestel üldse viga? Miks on neil nii raske leppida asjadega nagu nad on? Jaa, ma kirjutan muidugi oma vaatevinklist ja oma uskumuste najal, aga come fucking on, mida värki? Miks ei suudeta näha elu täpselt nii sitana (excuse my French), nagu ta on? Mingid haledad illusioonit lendavad pidevalt. Küll sellest, kuidas elu kunagi paremaks läheb, kuidas kõik meie teod on nii tähtsad, meie olemasolu mingi goddamn Jumala kingitus. Jah, Jumala.. nüüd nagunii mõne uskliku lugeja hormoonid hakkavad möllama, sest ma puudutan nii väga õrna teemat, nagu seda on jumal. Aga ma ei viitsi isegi jumalast rääkida tegelikult. See on nii mõttetu teema. Need, kes ei suuda leppida asjada olemusega ehk tegelikult nende olematusega, ei mõika nagunii midagi. Ja need, kes suudavad.. ma ei tea, küllap keegi neist mõikab. Aga see on nende rida. Ma räägin puhtmateriaalsetest väärtustest, igapäeva elust, maailmast. Ma ei oleks sellest kõigest üldse sõnagi kirjutanud, kui poleks olnud seda üle-eelmist caps lock'ita autori postitust, mille viimane lause teatas meile: "tegelt on elu kollane karikakar". Mis mõttes? Elu on kollane karikakar? Nojah, see peaks metafoor olema, või.. midagi. Ei, kallis autor, ma ei ründa sind, for the love of god. Ma räägin hoopis sellest, et ei, elu ei ole mingi goddamn kollane karikakar, elu ei ole lill, elu ei ole nii väga fantastiline, elu ei ole mingi kingitus, elu ei ole missioon, elu ei ole õnn. Elu on ellu jäämine, päevast päeva, hakkama saamine kõige sellega, mis sulle näkku visatakse. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kuni su elu lõpuni. Peace and love.. peace, c'mon, mis peace? Kus sa näed rahu? Üldse? Paranoia, terrorism, paranoia ja terrorism, rassism, ksenofoobia, homofoobia jne.
Ma ütleks, et ma ei taha kellegi ideaale siin laiale peksta, aga ma ei ütle seda, sest minu poolest võib seda täiesti teha. Muidugi võib elada arusaamaga, et su elul on mõte, et sa liigud millegi suurema poole, oled moraalne inimene ja kõik on nii väga hästi in the end. Aga milleks ennast petta? Kas tõesti on inimene nii nõrk, nii väga väga nõrk, et iga uue päeva üle elamiseks peab ta end veenma, et sellel kõigel on mõte. Ma.. ei ole negativist, ma ei ole ka optimist. Mõlemad on suht äärmused ja seega ebaratsionaalsed. Ma olen realist. Aga minu realism on paljude negativism, sest nende realism on optimism. Seega läheb kogu see skaala paigast ära. Mina näen elu täpselt sellisena, nagu ma siin kirjutasin. See ei tähenda, et ma kannaks musta, meigiks ennast, nagu nii paljud vahvad emopoisid, nii nooremad kui ka vanemad minust, ma ei lõigu ennast vaikselt oma toa nurgas, sest füüsiline valu on parem, kui vaimne. You know why that is? Because I can fucking take it, I can take it, I can accept it and I can live with it. Elu pole meelakkumine. Koolis on tore, siis lõpetad kooli, lähed tööle, võtad laenud peale, mida sa maksad kuni pensionini, et vähegi oma väärikust säilitada omades oma kodu ja kodu ees ehk autotki. Siis töötad, ja aina töötad. Ja töötad veel. Ja kogu selle aja on sul peas mingi kristallselge pilt sellest, kuidas ühel heal päeval see kõik end ära tasub. Ja siis saabub pension ja sa näed, et sa oled nii palju töötanud ja nii palju vaeva näinud ja nüüd on aeg puhata, nüüd hakkab see kõik end ära tasuma. Aga see ei tasu, sa saad iga kuu mingi väikese rahalise meene, et ära elada, tervis halveneb, suddenly you're in this downward spiral.
Kõigel ei pea olema mõte. Iga päev ei ole tähtis. Kogu see meie suurepärane eluviis on üks gigantne mull, mis on üles ehitatud nagu kaardimaja.
Truth shall set you free, my child.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
30 kommentaari:
mu küsimus oleks: now what?
elu on mõttetu, me peame selle teadmisega elama, aga mis siis nüüd edasi? midagi peab ju sellega olema ka. või...?
hah, ma tean kes niimodi räägib :D
aga eniwei, eks elu ole jh karm, see oli ma arvan ta jutu point, mõndadel inimestel on vaja mingit ilget stressi ja viha maandust, kes ei suuda seda pinget ja survet taluda, nagu juba öeldud, on üks versioon nendest väikesed emo põnnid ja mudugi suured k :D
aga eniwei, nõustun sellega, et inimene peab vastu pidama ja end vaimselt tugevana hoidma.
eniwei, mis teha, ku elu juba selline on, kas peame mingi nutma hakkama, kui sitalt läheb, või peab vastu pidama ja sellest licalt mitte välja tegema
tuleb licalt olla võimalikult optimistlik aga samas reaalsusesse jäädes...
PS: 'Negativist' = pessimist :D
Ma usun, et igal asjal on mõte. Ja ka elul peab see olema lihtsalt.
Sa loetled ainult negatiivseid asju, kuhu kadus kõik positiivne?
Okei, mille nimel sa siis elad? Niisama? Sinu ja emo vahe on see, et emo on endas lõpuni kindel, ta lõikab vähemalt veenid läbi ja tõestab midagi, sa ei tee mitte midagi. Lihtsalt oled. Elu on mõttetu, surm on mõttetu. Kõik on mõttetu ja eluga võib rahule jääda, sest see on ju kõik, mida me saavutada võime või ei? Lihtsalt tõestame endale päevast päeva, et mitte millelgi ei ole mõtet?
Ma ei ründa sind, Erik. Aga ma ei saa suga nõus olla:P
minu tähelepanu pööras sellele sissekandele üks minu hea sõber, a soulmate of somewhat. ja hea meelega tsiteeris ma siis teda: "ma mõtlesin talle vastu kirjutada vahepeal, aga siis mõtlesin ümber, milleks end mingi kinnise mõttemaailmaga pubeka peale raisata."
kuid. mul aega jagub. seega ma võin seda kõigi peale raisata ^^ sa mainisid paranoiat, terrorismi, homofoobiat jne, ma ütleks, et need on just tingitud sellisest negatiivsest (mis siin tegelikult esineb) mõtlemisest. siin mainitakse et elu ei ole õnn. jah, elu tõesti ei ole õnn, kui sa seda kõike usud. siin mainitakse tervist... tervis on väga otseses seoses inimese mentaalse olekuga e. mida positiivsem seda tervem inimene on. töötamise kohapealt ütleks ma niipalju: milleks sulle auto? milleks sulle ius maja ja muu jama? selleks et õnnelik olla, on materiaalsed väärtsed küll väga ebaolulised ja mul tõesti on kahju inimestest, kes sellest aru ei saa. õnneks TÕESTI on vähe vaja. õnn ei pruugi üldse olla mingi nö positiivne kogemus, ka meie kõige kurvemates pisarates leidub omamoodi õnn (melanhoolia). iga päev ON tähtis.
PEACE AND LOVE !!!!!!
unustasin mainida, I am FREE, my child ^^
ma arvan, et preegu on nagu kõigil õigus ju, sest kõigil on omad vaatevinklid ja mõtlemislaad
eniwei, miks auto? võta minust eeskuju ja kasuta ratast :D
miks maja?
piisab korterist kuhu saad perega sisse kolida, ku see lõpuks tulema peaks
eniwei, mul on neid vaatvinkleid igast erinevaid ja esinevad kuda kunagi, niiet ma ei saa isegi vhest aru, mida ma ajan :D
well... that's what i was trying to say actually ^^
haldjas, ütle oma soulmatele, et sellel "kinnise maailmaga pubekal" näib olevat asjadest parem arusaam, sest selleks, et pidada inimest, kellel on oma kindel arvamus, pubekaks peavad ta maailmavaated olema VÄGA kitsad, not to mention..childish.
ma ei taha rünnata, aga selline valesti mõistmine on lihtsalt häiriv.
Jah, kõike seda ma suht ootasingi. Aga milleks vastata, sama hästi võiks ma seinaga rääkida. Ma olen ju lihtsalt mingi nõme pubekas, sest mul on mingid imelikud arusaamad. Ma võiks ju vaielda, aga me kõik teame, et sellel poleks mingit mõtet. Ma lihtsalt ei suutnud ennast panna kirjutama mingid teemal, mis ei tekita minus mingeid emotsioone, mingit stoilist arutelu, moraalidest ja millest iganes. Ma ei nõustu päris paljude asjadega, aga üldjuhul ma ei kuuluta seda eriti, sest ma tean, et jah, what's the point. Me oleme köögis ja mõtted lendavad vabalt, aga kui mõni mõte ei lähe kokku selle toreda ideaalse maailmapildiga, kus kõik on väga happy-chappy, siis ei kõlba see kuhugi. "ja tegelikult on meil kõigil ju oma õige ja oma vale. oma absoluutne tõde." Aga kui see ei lange kokku kõigi teiste omadega, siis sa.. eksid =D Very mature, really. I'm wrong, you're right, aga igaks juhuks peaks ma vist ikka oma veenid läbi lõikama, kuna ma ikka NII valesti kõigest aru olen saanud. Aga ma olen ju ka veel noor ja loll, mida mina ka millestki tean.
Ja sellele lugejale, kes mind kinnise maailmaga pubekaks nimetas, tahaks öelda vaid seda, et palun, andesta mulle, et ma raiskasin su väärtuslikku aega oma absurdsete mõtete peale. Ma tõesti ei tahtnud võtta aega su nii tähtsast elust aega, mida sa oleks võinud kasutada oma lahedate tegevuste harrastamiseks, oma kuldse mõttelõnga ketramiseks või jumal teab mille geniaalsega tegeledes. Ma tõesti palun vabandust, oleks ma vaid teadnud, et minu kinnise mõtlemise vili sind nii traumeerivalt häirib.
Muidugi, see tema tsiteeritud lause.. kas keegi peale minu ka paneb selles tähele teatud vastuolu?
Ärge nüüd mingi päris käest ära ka minge, ma ei viitsi mingit kommentaarisõda päris pidada. Teile ei sobi minu arusaamad, mulle ei sobi teie omad. Kõik on väga selge. In the end, we're all friends here, eh? =D
Ossa raks, kus nüüd jahuvad! :)
Oma eelmises kommentaaris "Püha sõja" kohta oled sa mainitud Erik! :) Naljakas kokkusattumus.
Tegelikult mulle lihtsalt meeldib seda kõike kirjutatut nautida.
Mulle meeldib, mida Erik kirjutas, sest väga huvitav on näha midagi hoopis teistsugust kui harjunud. See avardab ja laiendab ka minu mõtteid ja ehk paneb mind ka mõnele asjale teise pilguga vaatama.
Ja mulle meeldib ka lugeda seda, mida teised Erikue vastu kirjutavad. Igaühest kiirgab tema vaateid ja mõtteid.
Aga naljaks teeb selle asja minu arvates punkt, et on need kellele ei meeldi kirjutatu ja neid ei huvita ja nad ei taha teada. See on totter, sest tegelikult võiks ju kõiki aktsepteerida.
Ja siis on veel Erik, kellele ei meeldi inimesed, kes temast aru ei saa. Aga mina ka mõnest asjast selles jutus aru ei saa, sest see ei ole lahti seletatud piisavalt. Ja suhtumine, et "sind nagunii ei huvita või sa nagunii aru ei saa" teeb selle teksti ebameeldivaks.
Kõik mõtted on lihtsalt mõnusad ja väärt arutlemist, aga kui lugejas tekitada tunne, et ta on rumal või mõistmatu, siis jäteb autor endast halva mulje.
Erik, kirjuta oma mõttest veel, või räägi sellest vaatest, sest juba tookord kirjandiõpetuse tunnis hakkas see mind huvitama.
Mina silmadega näeb hoopis teistsugust maailma :)
HEIHEIHEI. Palun säilitada viisakust ja üldist tsiviliseeritust. Kui te oma tundeid ei ohjelda ja ratsionaalselt ei suuda juttu ajada, siis saan ma kurjaks. Ja seda te ju ei tahaks.
MÕISTKE palun seda, et mitte kellelgi ei ole õigust ega vajadust hakata kedagi isiklikult ründama. Eriku postitus laveerib suhteliselt piiri peal, aga kommentaarides lasete juba end üsna vabaks.
Ma nõustun siinkohal Killuga. Võtke vabalt ja võtke seda kui võimalust näha kellegi teise pähe rohkem kui see teistmoodi äkki võimalik oleks. Emotsionaalsus on hea, mulle meeldivad emotsioonid, aga vahel tuleb neist üle ka olla...
Mina elan oma elu kohe kindlasti nii, nagu see oleks terve põld kollaseid karikakraid. Kui kõik on perses, siis on ju väga lihtne seda parandama hakata. Alusta ükskõik kust. Sitta ongi igal pool, lihtsalt miks selle sisse astuda.
väga sünged värvid...
"Kõigel ei pea olema mõte. Iga päev ei ole tähtis."
igal saadana detailil on oma mõte;
asjad ja inimesed Sinu ümber vormivad Sinust selle inimese, kes Sa oled;
öeldes, et kõigel ei pea olema mõtet, piirad Sa ennast, ahendad enese maailmapilti;
Sinu puhul tundub, et alles on jäänud vaid jõuetu viha kõige vastu, mis Sulle ebaõiglane või halb tundub;
kui me astume julga sisse, öelgem this shit is no good, what can we do about it?;
igati progressiivsem kui kisada this is shit and it is no good for i have landed in it!;
sest pea kõigest on võimalik õppida;
ja kui inimestest ja asjadest tõesti midagi ei tule, saame ju õppida neid vältima
a Fred, ma arvan, et Eriku mõte oli pigem, et "this is shit. period"
kirjapilt oli "this is shit. period"
aga kui ma peaks selle teksti põhjal filmi väntama... ma arvan, et Coppola Ristiisade muusikast saaks midagi piisavalt morbiid-apaatset kokku segada.
Demokraatia väib kõigest olla
paar sammu eemal Anarhiast,
kuid vähemalt ta ei ole nii vali.
Tähe valguses kroonitud
Than Hegemon, CY 9843
Vaadake, et see jääks ikka demokraatiaks.
Need on kõigest ju vaatenurgad.
Kõik sõltub sellest,mis nurga alt Maailma vaadata.
Thruth shall set you free, kuid sinu kirjutisest küll ei paista paraku, et sa oled selle vabaduse süsteemist möödahiilimiseks avastanud!
Süsteem võib ju olla sitt küll, kuid on olemas andekaid võimalusi ka seda oma huvides ära kasutada.
Erik, palun vasta mõnele kommentaarile ka!
Tahaks teada Sinu vaatenurga detaile, sest teiste omi on kapaga!
Ma palun ka Erikult vastukaja kriitikale ja muule...
See tekst on nii hea, et olen siin istund juba üüratult kaua ja üritanud kuidagi kommenteerida.. Praegu olen ma võimalikult segaduses ja ärritatud. Ootan ülima ärevusega Eriku kommentaari.
Nojah, austades rahva võimu ütlen ma siis sõna sekka.
Esiteks - see rinuljoki kommentaar, et "Süsteem võib ju olla sitt küll, kuid on olemas andekaid võimalusi ka seda oma huvides ära kasutada." Muidugi saab süsteemi ka oma huvides ära kasutada, aga mis hinnaga? Kui mina kasutan süsteemi oma huvides ära, siis keegi selle arvelt ju kannatab kas väiksemal või suuremal määral.
Teiseks - Coppola Ristiisade filmid olid bloody brilliant ja mul oleks ülim au, kui midagi, mis on minu loodud, saadaks muusika nendest filmidest.
Kolmandaks - kuigi mulle tavaliselt meeldib juba kord öeldule kindlaks jääda, isegi kui ma tean, et ma pange panin (midagi, mis külge jäänud mu väitlemispäevadest), siis seekord, segaduse vähendamise nimel, tunnistan ma, et ma kaldusin ehk tõesti natuke ekstreemsustesse. Mitte selles osas, et mida ma kirjutasin, vaid kuidas ma seda kirjutasin. Võimalik, et ma hakkasin tõesti liiga aktiivselt prohvetit mängima. See küll ei tähenda, et ma midagi tagasi võtaks.
Neljandaks - vabandan tordilabida ees, et mu kommentaar ei tulnud ehk niivõrd provokatiivne, kui oleks võinud, et see sinu segadus ja ärritatus võinuks sinust välja voolata ladusamalt.
aga kust võetakse yldse arvamus et elu on nii sitt?äkki seda kujutatakse ette mõnikord..
ma arvan et kui mõne elu on juba liiga halb siis milleks peaks veel rohkem sellele mõtlema et mu elu nii fucking nõme..see mõtlemine viiks ju tee veel hullemasse kohta..enesetapu mõtettesse või kuhugi hullumajja või kuhu iganes:P
ma arvan et elu tuleb muidugi võtta võimalikult realistlikult aga seda ei ole mõtet oma pessimismiga veel hullemax mõelda...seda arvan muidugi mina..nii et jh..:P
Ma ei öelnud ju, et elu on nii fucking nõme ja kõik on nii halb. Ma ütlesin, et see kõik on suures plaanis mõttetu - elu, eksistents jne. Tundub, et see minu arvamuslaad on jätnud mulje, nagu ma elaks mingis rämedas depressioonis, misantroopilises üksinduses ja mis iganes veel. Mida ma aga öelda tahtsin, oli see, et minu jaoks on see arvamuslaad (kuigi ma pigem pean seda tõeks, kui arvamuseks) täiesti loomulik ning see ei too mulle mitte vähimalgi määral frustratsiooni, ei masendust, ei kurbust ega midagi. Ma olen täiesti rahul. Elan oma elu, aastast aastasse, veetes neid aastaid nauditavalt ja hästi, vabalt ja piiramatult, enesekindlalt ja kartmatult, sest mul ei ole midagi, mis mind keelaks seda tegemast. Kadri küsis, et miks ma siis üldse elan, kui kõik nii mõttetu on. Ma vastasin, et miks mitte. Ma ei pea end ju ära tapma, ega elul midagi viga ei ole. Elu ise on jummala tore asi, aga ega see veel ei tähenda, et see on midagi kõrgemat ja vägevamat. See on element, lihtne element.
Ma ei leia, et ma oleks pessimistlik seepärast, et ma aktsepteerin ka negatiivseid asju. Kuidas saab keegi üldse realist olla, kui ta seda ei teeks? Ja ma ei ole öelnud ka, et ma ignoreeriks positiivseid asju, ka see on osa realistiks olemisest. Aga kokkuvõttes, from where I'm standing, elu ei ole mingi lill, ükskõik kui mõttetu. Kui sa tahad vähemalt oma elule, enda individuaalsele eksistentsile mingi mõtte anda (ja palun, ärge ajage seda segi üleüldise elu mõttega, jutt on hoopis sellest teadmisest, mida võite surres tunda, et jah, ma ei pannud 80 aastat niisama tühja), siis ei tasu oodata, et see tuleb lihtsalt, päike ei paista iga päev ja tegelikkusega leppimine pole kerge, aga vaid tegelikkusega leppides saavad saavutused teoks.
Any more questions, please?
millised asjad peavad omama mõtet?
kas me peame hoolima endast?
perekonnast?
naabritest?
kaaslinlastest?
riigist ja rahvast?
vennasrahvastest?
euroopa ideaalist?
maakera saatusest tervikuna?
ida-timori sotsiaalprobleemidest?
kodututest koertest arhangelskis?
mis on minu point?
saada teada, kus on see hoolivuse piir, millest alates ma oma empaatia välja lülitan.
et aastate pärast saaksin öelda:
"ma ei pannud 80 aastat niisama tühja".
Individuaalne värk. Kui sa arvad, et mingi asja tegemine annab sulle põhjust öelda pärast, et sa ei pannud 80 aastat tühja, siis tee seda. Muidugi see on puhtalt su enda lõbuks. Ja kui sa küsid täpselt, et kas me peame hoolima "endast? perekonnast? naabritest?
kaaslinlastest? riigist ja rahvast? vennasrahvastest? euroopa ideaalist? maakera saatusest tervikuna? ida-timori sotsiaalprobleemidest? kodututest koertest arhangelskis?", siis absoluutselt mitte. Pole mingit otsest põhjust, miks peaks hoolima, aga jällegi, kui sa arvad, et sa peaksid, ükskõik mis põhjus sul selle arvamiseks on, siis lase käia, aga mitte miski ei kohusta sind selleks, peale ehk su enda südametunnistuse, mis paraku pole siiski seotud elu mõttega vms.
seega on siiski olemas mingi universaalne, kõikidele kehtiv elu mõte?
Ei, see, et ma kasutasin seda sõnapaari, ei tähenda, et ma ütleks, et selline asi on reaalselt olemas. What I meant was.. see, millest ma rääkisin, ei saa seostada mingi universaalse elu mõttega. Seda nii ühel kui ka teisel põhjusel, kuid peamiselt, sest seda lihtsalt ei ole (mis on ühtlasi nii see kui ka teine põhjus).
Ma olen erikuga ses mõttes absoluutselt nõus, et elu iseenesest on lihtsalt igapäevane funktsioneerimine. Sellele passiivsele protsessile võib igaüks oma äranägemise järgi üritada mingit eesmärki või mõtet anda. Näiteks võib proovida elada nii, et üritad iga päeva võimalikult palju nautida, või siis ponnistada mingi meelepärase ideaali nimel. See valikuvabadus muudabki elu elamisväärseks.
Noh jah, tõsi ta on, et mulle ei antud Rocca al Mare's korterit kätte, kui ma põhikooli lõpetasin, nii et ma pidin jääma selle "ah pohhui, elan kolm aastat veel.. keegi teeb söögi valmis ja peseb mu pesu" variandi juurde. Aga paraku võtsid sa mu teksti liiga isikuliselt. Ma ei rääkinud, et ma ei hooli oma perekonnast või kaaslinlastest või kellest iganes, ma ütlesin, et ei pea hoolima, mitte miski ei kohusta kedagi hoolima. Muidugi me ikkagi hoolime, kes ühest, kes teisest asjast või inimesest, kusjuures ei tee ma antud juhul vihjeid materialismile (sa oleks võinud varem kommenteerida, siis ma oleks paremini mäletanud, mis ma üldse siia kirjutanud olen). See jutt laenudest ja majast ja autost oli lihtsalt tõdemus asjadest nii, nagu need nii väga tihti on. Vaata ringi, kui palju on neid, kes elavad üks-ühele ära ilma, et oleks sunnitud end siduma pangaga läbi laenu? Ilma, et peaks ostma autot liisinguga? Igal juhul tõin ma selle asja esile vastuseks ühele eelmisele postitajale, kes tõi esile järgnevad imeilusad sõnad: "ausalt, tegelt on elu kollane karikakar", mis paraku ajas mul vere suht keema. Mind paneb tõsiselt mõtlema see, et mis maailmas sellised inimesed elavad? Võib-olla sa, Kadri, tead? Või on tegu lihtsalt mingi erilise äärmusliku optimismiga (nn roosade päikeseprillidega), mis põhimõtteliselt näitavad inimesele ainult seda, mida ta näha tahab.
Postita kommentaar