Täna hommikul tuli siis selline idee, et kirjutaks selle sissekande ära. Ele tahtis, et ma kirjutaks sellest, miks minu meelest on natuke mõttetu elu mõtte ja muude taoliste asjade üle juurelda. Esiteks, palun ärge hakake küsima, et miks ma siis filosoofia võtsin jne :) Minu meelest on see täitsa huvitav, mulle meeldivad vaidlused ja huvitavad teiste seisukohad. See selleks.
Aga mis puutub sellesse, et iga inimene peaks leidma oma elu mõtte ja et mingil hetkel hakkame me kõik mõtisklema selle üle, et miks see kõik? - vot ma ei tea. Ütleme nii, et minu meelest on elu mõte rohkem tunnetuslik, kui mingi lahtiseletatud lause. Mitte see, et "Minu elu mõte on päästa kõik vaalad maa peal." Pigem tunneb inimene ise enda sees, et tema kutsumuseks on aidata keskkonda hoida meie kõigi jaoks, ta tunneb vajadust selle teemaga tegeleda, see huvitab teda ja teeb ta sealjuures ka õnnelikuks. Ma ei usu, et suurimad aktivistid ja kõige põhimõttekindlamad isikud (näiteks kasvõi poliitikas) on kindlasti enda jaoks paika pannud, et see on nende elu mõte ja ongi kõik. Inimest lõpuks ikka tõmbab selle poole, mis talle kõige rohkem imponeerib ja kui tahate nii võtta, siis see ilmselt ongi tema elu mõte. Aga istuda maha ja hakata arutlema, et kas see võiks mu elu mõte olla, on natuke mõttetu. Kui see teadmine sulle mingi hetk tuleb, siis on ju väga hästi, mina näiteks arvan, et on inimesi, kes surres ei teadnud, mis nende elu mõte oli. Aga seda nimelt otsida - miks? Selle teadmine ei anna sulle otseselt midagi. Pigem mõtle, mis sinu huviala on. Teeb lõppkokkuvõttes sama välja minu meelest.
Teine asi, et inimese elus on hetk, mil ta juurdleb selle üle, et miks see kõik on ja tema meelest on indiviid selles täiesti tühine jne. Noh, mõned nimetavad seda keskeakriisiks. Ok, tegelikult ma ei arva päris nii. Ma usun, et on kindel sort inimesi, kellel tõesti on vaja lahti mõtestada oma nn. "elu mõte" ja tarvidus siin elus. Neile meeldib selgus, meeldib teadmine, meeldib kindlus. Rohkem teadmisi on nende meelest parem. Aga neile vastupidiselt on inimesed, kes ei tea palju aja ja ruumi mõõtmetest ega nende otstarbest, aga teavad, mis neile meeldib. Kui inimene ise on teinud elus õiged valikud, teinud alati seda, mis talle meeldib (ja mitte seda, mille eest raha saab) ja jäänud iseendaks, siis ei hakka ta mõtlema, et miks see kõik. See kõik on lihtsalt tema jaoks nii hea ja loomulik, et tal ei tule mingit tarvidust seda torkida.
ühesõnaga, see, mis mind häirib ja ajendas seda postitust kirjutama, on see üldsustamine. On inimesi, kes teavad oma elu mõtet ja vajavad seda teadmist, ja on neid, kes seda ei vaja. On inimesi, kes mõtlevad oma olemuse üle ja on neid, kes seda ei tee. See ongi minu kirjutise mõte. Aga see on vaid minu arvamus :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
19 kommentaari:
Aga üldsustamisest oli mul Ingaga mingi hetk meili teel rohke juttu... Kas sa, Inga, ei tahaks sellest rääkida? :)
Aga Anu, selle postitusega seoses: kuidas inimene saab alati teha õigeid valikuid, teha alati seda, mis talle meeldib ja jääda iseendaks kui ta ei mõtle sellele, mis valikud on õiged (veel parem: mis on õige), mis talle meeldib ja miks ja kes ta ise selline üldse on? Kui ta aga juba selliseid küsimusi endamisi arutab, siis kas see ei ole juba mõtlemine stiilis "miks see kõik"?
Kui inimest peetakse siiski ratsionaalseks olendiks, siis ei peeta inimest, kes absoluutselt ratsionaalsust ei kasuta, eriti inimeseks. Võib vastu vaielda, muidugi. Mulle ei meenu, millal see juhtus täpsemalt, aga kas me mingi hetk tunnis ei jõudnud selleni, et inimene ei ole võibolla mitte ratsionaalne loom vaid hoopis filosoofiline loom? Mis sa sellest arvad?
Viimasele lõigule vastuseks, et jõudsime millegi taoliseni küll, aga minu meelest oleks õigem öelda, et inimene pole filosoofiline loom, vaid filosoofiliSEM loom. Tal on siiski väga ratsionaalseid külgi ja pooled ei jaga filosoofiast üldse midagi.
Kui inimene arutab selle üle, mis talle meeldib, siis ta ju pigem tunneb, et teda tõmbab laulmise või joonistamise või millegi taolise poole. Küsimus "miks see kõik" on üpris kaugel arutlusest "mulle meeldib laulda, prooviks õige".
Minu meelest.
Ma olen loobunud endalt küsimast, miks? ja mis?. Pigem mõtlen sellele, kuidas? - kuidas elada nii, et elu oleks 100% nauditav, kuidas elada nii, et ma oleks endaga rahul, et kõik oleks hästi ja ei peaks millegi pärast muretsema. Kui elus on armastus, siis saab hakkama kõigi muude muredega, aga hea on ka, kui on tervis ja kõik lähedased on terved, katus pea kohal ja kõht täis ja piisavalt raha, et elada nii, et ei peaks pidevalt raha puudumise pärast muretsema.
Armastus on elu mõte. Tervis on elu mõte, sest muidu sureksid ju maha. Raha ei ole elu mõte, aga kui raha ei ole, siis on suhteliselt masendav elada. Eneseteostus on elu mõte - st, et leida see üks ja ainus asi, millega sa tegeleda tahad ja rõõmu tunned sellest tegelemisest. Ja sellest ei pea ühiskonnale kasu olema.
Elu mõte on olla elus ja elada nii, et sul oleks hea olla.
Materiaalne maailm on kaduv. Armastus on kõige olulisem. Headus on kõige olulisem. Tuleb elada ja lasta teistel elada.
aga samas on ka inimesi, kes absoluutselt ei mõtle sellistele küsimustele ega talita tunde kohaselt - need, kes teevad midagi sellepärast, et teised soovitavad/see on prestiizikas/teised teevad samamoodi. Ja kes vb kunagi hiljem avastavad, et mida kuradit nad on kõik need aastad teinud! Nendest sul juttu pole.
Kas elus seatud eesmärgid on sama, mis elu mõte? Me kõik tahame elus olla armastatud, hea tervise juures, haritud ning materiaalselt kindlustatud? Kuid kas see ongi siis elu mõte? Ei usu, need on elus seatud eesmärgid mitte üks ja kindel elumõte, kui just võtta ainult üks ja välistada teised...Arvan, et võibolla inimene ei jõuagi enda elu jooksul selle konkreetse "miskini", mille tõttu ta eksisteerib. Ta eksisteerib, sest tal on eesmärgid, ta tahab elada. Elumõtteni jõuame,kui jõuame elu jooksul ning enne surma saame selles täiesti kindlad olla, et meil oli see üks asi, mis tegi meid õnnelikuks, selle nimel me elasime...
Sellist grandioosset ELU MÕTET ei saa olemas olla (loopige mind nüüd kividega, kui tahate) - inimkonna eksistents Maa peal on paratamatu ja loomulik nähtus, see on evolutsioon. Kuidas saab olla olemas mingi üllam eesmärk, kui inimene ise hävitab ennast, maailma, elukeskkonda, tapab, saastab ja teeb kõik selleks, et tulevatel põlvedel oleks aina raskem siin maailmas elada? Kui inimesel oleks mingi ELU MÕTE, siis oleks lootust, et maailma saabub ükskord rahu, mitte ei lähe asjad järjest hullemaks!
Iga inimene, kes siia juurde sünnib, peab ju kannatama, olgu ta või kuninga poeg. Elu mõte saab olla selles, et sa leiad oma tee kõige selle jubeda maailma sees ja teed elus kasvõi ühegi heateo.
Mis on siis näiteks mõrvari elu mõte, kui ta tapab 48 inimest ja saab eluaegse vanglakaristuse? Ma saan aru, et enesetaputerroristi mõte on taevasse saada, näidata jumalale, et ta on õige mees.
Sellised mõtted tekkisid, arendage edasi.
Kõik on väga tore ja võrratu.
See et osadel on oma elu mõte ja osadel mitte aga välja tuues Eriku postituse kommantaaridest punkti, et tegelikult, kui sa surres avastada, et sul polegi elu mõtet olnud, siis paratamatult ju tundub et "panidki 80 aastat tühja". Või mis?
Ja siinkohal veel see, et kui kellegi alu mõtteks on armastus, siis ka see on tore ja võrratu. Nagu minu kunagisest postitusest targemad võisid välja lugeda, siis tunded ja emotsioonid on mulle suhteliselt omane teema. Aga kui armastus võtta enda elu mõtteks, siis läheb ju elu väga keeruliseks. Minu jaoks võrduks see justkui kannatustega.
Kui elu on keeruline, siis armastus on veel keerulisem. Siinkohal ei loe ainult enda tunded ja teod, vaid väga paju oleneb teistest osapooltest. (ja veel palju-palju muid mõtteid)
Ja keegi tore mainis mõnusalt "universaalne elu mõte". Super, seda sõnastust ma otsisingi. Ma tahtsingi tegelikult niikaugele jõuda, et tegelikult võiksime ju leida selle universaalse elu mõtte, mis kehtib siis kõigile (see ei tähenda, et muusika või keskond on kõigi elu tähtsaim osa). Et me teaks, mille jaoks siis see võrratu ühiskond ja inimond eksisteerib. Tegelikult siin vist tulebki välja see, mida Erik tahtis meile selgeks teha, et me eksisteerime mitte millekski. Aga tegelikult? Ongi nii lihtne vastus?
Kui keegi vastab, et me eksisteerime selleks, et inimkonda säilitada, siis milleks me seda säilitama peame?
Kurat, ma peaks raamatu kirjutama. Nii palju mõtteid on peas.
Juhtige mu mõtted õigele teele....
Kurat, ma peaks raamatu kirjutama. Nii palju on öelda.
Killu, hakka pihta ;)
Aga jah, asi milleni mina tahaks, et see jutt kunagi ehk ka jõuaks, oleks see, et te mõtlete natukenegi mingi universaali või absoluudi võimalikkuse peale. Ma juba tean mitut inimest, kellel selle absoluudi peale karm vastureaktsioon tekib, aga see ei tähenda, et mõtteid sinnapoole juhtides me täiesti mitteasjalikest asjadest rääkima hakkaks.
Individuaalse elu mõtte eksistents ei tähenda ju seda et absoluuti ei oleks. See absoluut siis lihtsalt väljendub ühel ühes ja teisel teises. Kui ma leian, et ma saan selle millegi, mida ma saavutama pean, armastades või kala püüdes, siis see, et kalapüük või armastus on vahendiks, ei tähenda see ju seda, et see olekski eesmärk. Ma püüan ju ikkagi midagi saavutada selle läbi. Ja kui te nüüd väidate, et eiei ma armastangi armastuse enda pärast või et ma püüan kala kalapüügi enda pärast, siis ei ole see märk sellest, et ühele on eesmärgiks/ elu mõtteks armastus ja teilsele kalapüük, vaid siis võiks ju väita, et eesmärgiks/ elu mõtteks on tegelemine asjadega nende eneste pärast.
Okei, mu pika jutu point oli selles, et kas te arvestate võimalusega, et individuaalsed elu mõtted on tegelikult mingi universaali väljundiks?
Mida kuradit mõtlesin ma "individuaalse elu mõtte eksistentsi" all?
Tere
Kas ma võin selle toreda blogi oma blogrolli lisada ja selle kohta enda juures ka väikse põhjendava sissekande kirjutada?
Punane Hanrahan - harrastusfilosoof
absoluutselt :)
Mõeldes nüüd korraks, et see absoluutne elu mõte ongi olemas, siis minu arvamus on alati olnud, et selleks on õnn. See kataks ära kõik need "individuaalsed" elu mõtted.
Aga mis on õnn? Tühi mõiste ju iseenesest.
Õnn = heaolu, hea olek. Endal peab hea olema ja teistel ka. Kannatusi põhjustamata.
Õnn = rahu. Nii sisemine, kui välimine, vaimne kui füüsiline.
Õnn on see, kui ei pea tundma hirmu homse päeva ees.
Aga mis saab pärast`? Kui me kõik sureme ja elasime õnne nimel, siis milleks me seda tegime? Mis see õnn meile täpselt annab?
Õnn annab õnnetunde loomulikult. Ei ole mõtet asju keeruliseks teha. Me tegime seda kõike selleks, et nautida igat hetke võimalikult maksimaalselt ja et saavutada rahulolu oma eluga. Ma just kirjutasin oma proovikirjandi lõppu midagi taolist. Kui me surmahetkel ei kahetse midagi, mitte midagi, oleme rahul sellega, kuidas oleme elanud. Siis on see olnud hea elu ja ilmselt oleme siis täitnud ka oma elu mõtte, misiganes see ka olnud poleks.
Heh, õnnetunne. Kadri, kas sa tahaks siin midagi äkki oma eufooriaga seotud mõtete kohta öelda?
Õnnetundega on minu meelest üks väga tõsine probleem. Ta on selline... kahtlane. Õnnelik olemine ja õnnetunne on umbes sama erinevad nähtused kui armastus ja armumistunne. (Jube on seda armastust siia sisse tuua.)
Lisaks on väga tõsine probleem selles, et kui sa ütled "õnn on õnnetunne" siis ei ütle sa õigupoolest ju midagi. See väide ei ava seda mõistet. See on umbes sama hea kui öelda, et "laud on see, mis funktsioneerib lauana".
Nii-nii, kusjuures ma tegelikult alustasingi raamatu kirjutamisega! See selleks.
Mina räägin sellest nüüd, et kui me ei tee tegevusi nende eneste pärast, ehk siis ei püüa kala kalapüüdmise pärast, siis miks me seda teeme?
Me ju teemegi seda siis sellepärast, et see meile meeldib, et me tahame seda teha, et see on üks meie ihadest ja mis paneb meid hästi tundma või midagi säärast.
Aga miks me siis tahame kalapüüda, et meil on hea olla? Ehk siis miks me tahame, et meil oleks hea olla?
Kuna nagunii palju, mida me teeme põhjustab meile ebameeldivusi ja (kui nii võib öelda) kannatusi.
Ja minu mõte sellele, et miks me teeme tegevusi, mis tekitavad meis hea tunde ja rahulolu, on see, et ma teeme neid sellepärast, et saada nendest ebameeldivustest hetkeksi lahti. Et tegelikult nautida elu.
Sest kui nüüd surra ära, siis tegelikult ma usun, et ei mõtlegi kohe sellepeale, et "Kurat rabasin nagu hull, aga ikka sain vähe palka" vaid olulisem on see, kuidas sa veetsid selle aja, mis jäi nende ebameeldivustest üle.
Kui lemmiktegevuseks oligi kalapüüdmine, siis elu lõpus võibki ju rahuldust pakkuda see mõte, et "Näe, püüdsin nii suure ahvena, et oli isegi koerast suurem!"
Ma nüüd ei teagi kas see kandideerib nüüd õnne või elumõtte veerand-definitsioonile, aga tegelikult päris hea mõte.
Mõelge seda edasi
Mina mõtlen ka nii nagu Anu, et tegelikult ei ole vaja seda "elu mõtet" nii väga otsida. Kui teed seda, mis kõige rohkem meeldib, siis oledki õnnelik ja "elu mõtte" leidnud. Ja samas pole ka keelatud "elu mõtet" enda jaoks lahti seletada. Lihtsalt mina arvan, et ma ise ei hakka oma pead sellise mõttega vaevama :) Ajan oma asja, mõtlemata sellele, kas sellest on kellelegi kasu ka või ei. Kõige tähtsam on see, et ise rahul oleks.
Postita kommentaar