lugesin just oma meile ja avastasin, et mul on palutud siia siis esimene sissekanne teha. mida ma rõõmuga teen. siinkohal vabandaks kohe ette ära igasuguste grammatiliste vigade pärast, neid tuleb, alati tuleb, kuid, ma usun, et see pole tähtis. ja vabandaks igaks juhuks ka mu eneseväljenduse pärast ja ma tõesti loodan, et ma suudan end lihtsalt mõistetavaks teha (mida just iga kord ei juhtu) ^^
arutaks siis teemal, mida ma täna juba mitmeid kordi teinud olen. nimelt oli meil täna kirjanduse tunnis "Kuristik rukkise" peale sisukontroll ja nagu alati arutasime seda raamatut ka terve klassi ning õpetajaga. kuidagi läks teema puberteedile. on ju üldteada tõde, et pubekad armastavad mässata ning üritavad seeläbi maailma -paremaks- muuta. siinkohal peaks ma lisama, et -parem- on VÄGA suhteline mõiste. samal ajal, kui nö täiskasvanud on leppinud olemas oleva süsteemi ning ühiskonna korraldusega. sealjuures peetakse neid täiskasvanuid targemaks. kuid, kas see on tõesti õige väide? kas ma tõesti peaksin ühel päeval loobuma oma ideaalidest ja põhimõttetest, kuna need ei sobi süsteemi? ja, kui ma seda ei tee, kas see tähendab, et ma olen eluaegne pubekas, rumal ja kõike muud labast? see oleks lihtsalt tobe. pigem, ma leian, on süsteemile alistumine just see rumalus, alandlikkus ja argus. vb. see ei tunde algul nii tähtis. aga... see on, Meeletult tähtis, kuna enamus inimesi ei ole Tõeliselt õnnelikud ja nad pole seda mitte mitte kunagi ning sellest on Jube kahju. lihsatlt masendav. jah, ma tean, et maailm ei toimiks, kui meil poleks üldse mingied reegleid ja piiranguid. kuid siiski ma leian, et me Ei Pea 30'lt olema abielus, 2 lapsega ning väike roosa kutsaga, meil Ei Pea oleme stabiilsed ja meil Ei Pea olema tohutu palgaga töökoht v. oma maja. see kõik on loomuliklt väga okei, kui just see on konkreetse inimese jaoks õnn. kuid väga paljudel juhtudel tahame me seda vaid sellepärast, kuna see on "õige". ja tegelikult on meil kõigil ju oma õige ja oma vale. oma absoluutne tõde. mina ma öelda püüan on, et eelkõige -peaksime- me oleme meeletult õnnelikud ja seda süsteemi (kool, töö, pere jne) mitte liiga tõsiselt võtma. või mis? ausalt, tegelt on elu kollane karikakar ^^
peace and love
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
16 kommentaari:
Mõtlesin siin paar päeva, kust otsast ma seda juttu kommenteeriksin. Suutsin paar liini välja mõelda... ja noh, sama hästi võin ma ju nad kõik siin ka välja tuua.
Esiteks sattusin ma suht pärast postituse läbi lugemist telekat ja seetõttu ka reklaame vaatama ja reklaamidest kumab läbi meie ühiskonna (kui me võtame ühiskonnana seda globaliseerunud asja, kus me internetiajastul nüüd elame) suundumus nooruse poole. Seega kui sinu mõtted jooksid suunal, et noorust ja mässumeelsust taunitakse ja eeldatakse vanemaks ja targemaks saamist ning süsteemiga ühendumist, siis minu mõtted hakkasid jooksma suunal, et noorust tegelikult ei taunita vaid kõigilt oodatakse nooreks jäämist. Elu ideaaliks on seatud igavene noorus. Seega, kuidas need kaks ideed omavahel sobivad? Kas neid on võimalik kuidagi ühendada? Või on need kaks erinevat liini, mis omavahel kuigivõrd kokku ei puutu? Ma hea meelega kuuleks, Agnes, su arvamust selle koha pealt.
Teine liin, mida mööda mu mõtted jooksma hakkasid oli selline poliitikafilosoofiline liin. Just nimelt selle mässumeelsusega seoses. Mitte, et me oleks kuskil tunnis veel jõudnud midagi ühiskondadest, ühiskonnakorraldusest ja sellisest rääkida, aga... Alati on hea vaadata seda süsteemi, millesse sa sulanduma pead lähemalt ja kriitiliselt. Miks see süsteem tahab, et temasse sulandutaks? Mis on selle ühiskonna ja mässumeelsete suhe? Kas ühiskond püüab neid mässumeelseid vaikima sunduda või on tal neid tegelikult vaja? Mis sa arvad?
h
pärast eelmist postitust polegi enam midagi lisada jäänud:)
tegelikult. 60 aastast vastuhakkajat ei nimetata enam "pubekaks", vaid "mäslejaks" või "viimaseks hipiks" (mis ka mingisuguse ajakirja pealkirjana ilutses.) ka selline üleminek tehakse kuskil ja kusjuures täiesti märkamatult.
ja kohe kindasti ei peaks oma soovidest loobuma mingi kastisüsteemi pärast. kohe kindlasti mitte.
heli.
Minu meelest on asi nii, et ühiskond ei suru peale oma kindlat majaautokoerlapsed fantaasiat. Pigem ma arvan, et mässajad on alati populaarsed olnud. Kas pole nii? Pigem ühiskond ise sünnitab oma mässajad, sest ta vajab neid. Loomulikult on nii, et eelkõige peaks olema õnnelik, aga osa sellest süsteemist tuleb siiski järgida. Kõik ei saa ju olla lubatud. Seega on nii, ja minu meelest ongi nii, et ühiskond kehtestab kõigile mingi alustala, mis peab olema ühine ja aktsepteeritav kõigile ning sealt edasi on inimene vaba teostama elus seda, mis teda õnnelikuks teeb. Sest ei ole ju nii, et kõik täiskasvanud on rangelt ühesugused. Kes ikka tahab õnnelik olla, suudab seda ka süsteemi sees, mitte seda tähele pannes. Mis sellest? Te peaksite vaatama filmi "Stepford wives" - seal on hea lugu sellest, kuidas kõik on maailmas täiuslik ja kõik on ühtemoodi. Sealt on näha, kui roosamanna see on ja kuidas meil tegelikult see nii pole.
Ühesõnaga, mina arvan, et ühiskond pigem toetab noori ja noorte ideid ja nende "mässamist" ega suru täiskasvanuks saanuid mingisse kasti. Oeh, jube segane jutt tuli.
Haa, Anu juba kaldus ka siinapoole, kuhu ma tahtsin välja jõuda... Ma pidin just natuke aega tagasi ise kirjutama sotsiaal- ja poliitilise filosoofia loengu jaoks ühe arvamusavalduse filosoofia rollist riigi ja ühiskonna jaoks, kui lubate, siis tsiteerin ennast ;)
"Filosoofia ei ole konkreetse riigi ja ühiskonna jaoks just esmatähtis, mis siis, et abstraktse riigi ja ühiskonna üle arutamisel tuleb tahes-tahtmatult sisse võtta filosoofiline positsioon. Sellist abstraktset arutelu aga avalikult ja tihti ei tehta, need arutelud saavad tähtsaks hetkedel, kui riik on ebastabiilne või ühiskond kriisi läbimas. Seega tundub, et hästi funktsioneeriva ja elujõulise riigi või ühiskonna jaoks ei ole sellesama riigi või ühiskonna üle mõtlemine just soovitav, võiks väita, et riik või ühiskond taunib taolist kontekstist ja piiridest väljaspool mõtlemist. Riigi elujõu kahanemine toob välja arutleva „dissidentluse“ (võibolla ei oleks selle sõna jaoks isegi jutumärke vaja). Samas ei julgeks ma väita, et filosoofial oleks riigi ja ühiskonna seisukohast ainult dissidendi roll, sest riigi ja ühiskonna püsimiseks on vaja ka (peale teiste toetavate faktorite) filosoofilist tugipunkti. Peale selle, et igal riigil või ühiskonnal on oma filosoofia selle sõna ideoloogilises mõttes, tundub mulle, et ei ole ühtegi riiki või ühiskonda ilma alltekstina eksisteeriva filosoofilise mõtlemis- või analüüsimisviisita.
Milline täpne roll filosoofial ikkagi on? Dissidendina on ta roll hoida riiki ja ühiskonda elujõulise ja võitlusvalmina. Tugipunktina on ta roll hoida riiki ja ühiskonda elujõulise ja ühtsena."
See on siis see taust, mis mul antud mäslemisküsimusega on. Et tegelikult väidaksin ma nagu Anugi, et riik soosib teataval määral mässamist ja et seda on riigil vaja. Aga see kõik ei taandu ainult riigile, see kehtib ju kõikide süsteemide kohta.
Mu meelest.
Ja Oti sõnavõtt oli tõesti põhjapanev... :P
hei, see "h" on lihtsalt selleks, et blogg ei lubanud mul teisi commente näha vaid tahtis, et ma enne sisse logiks. Aga ta ei laskunud mul enne sisse logida kui ma midagi kirjutanud ei olnud, nii et ma siis vajutasin suvalist nuppu, et oleks midagi. Ühesõnaga ärge tehke "h"ist välja.
Ma siis komenteerin ka (tundmatutele nii palju, et olen Ele koolivend, kaaskannataja). Ele jutu peale tuli mul üks viimane Luure seminar meelde, kus me rääkisime teadlastest ja sellest kuidas nad põmst ei tee midagi kasulikku teiste jaoks. See tähendab, et teistele kasulik oleks käia tööl ja süsteemi toetada aga teadlased (siia alla kuuluvad minuarust ka kunstnikud ja muud kultuuritegelased) teevad asju, mitte sellest, et see on vajalik, vaid sellest, et see neid huvitab. Põmst nad on nii omas asjas sees, et nad ei saakski teisiti. Näiteks Descartes, kes lesis elu aeg päevad läbi soojas kodus ja mõtiskles. Ilmselgelt on see tavalise tööinimese silmis laiskus ja lollus jne. Descartes sai sellest ise ka aru, et ega ta just eesrindlik kodanik pole ning süütunne selle pärast väljendus tema töödes. Ta tahtis oma tööga midagi inimkonnale vastutasuks and. Lõi sellise teaduse kontseptsiooni, mis on inimkonna teenistuses, mis püüab muuta inimeste elu kergemaks.
Selle jutuga ma tahtsin öelda, et süsteemiga mitte kaasa minemiseks on ka teisi teid, kui sellele risti vastu seismine. Kahe tugeva jõu, nagu süsteemi ja antisüsteemi kokkupõrkel tekib plahvatavatus ja pmst peaksid hävima mõlemad või tekkima midagi kolmandat, uut. Aga ajaloost on näha, et selliste plahvatuste tagajärjel on tekkinud ainult kas siis uus süsteem või uus antisüsteem ja mine sa võta kinni kumb see parem on või kumb võiks tekkida.
Teine võimalus on see, et need kaks teevad koostööd ja seda nad vist tänapäeval teevadki. Ele pakkus välja, et süsteem vajab mässajaid ja nii vist ongi, kuid samas mässajad vajavad ka süsteemi. Näiteks ma arvan, et Descartes ei oleks saanud mõelda ilma korraliku, sooja majata (külma käes oleks ta lihtsalt ära surnud, ja lõpuks surigi, kui ta Rootsi kolis) ja hariduseta, mille talle ühiskond andis. Teisalt ühiskond elab Descartesi ja teiste teadlaste/tegelaste leiutistest ja tekitatud kultuurist. Kui ei oleks näiteks Eesti kultuuri alusepanijaid, siis ei oleks meie tänapäeva eestil millelgi toetuda, inimestel puuduks identiteet ja ma arvan riik, kui selline oleks suht kaootiline. Ega eriti ei kujuta ette küll.
Nii siis ma arvan, et kui väga süsteemne elu ei meeldi siis võib ka teisiti, näiteks hakata teadlaseks või kunstnikuks.
Puhh, ma nüüd publishin, sest mul läks meelest mida tahtsin öelda, sest käisin vahepeal ära. Naljakas pikk post aga ehk tekkitab diskussiooni.
Nii siis kui nüüd see pikk jutt kokku võtta siis ma arvan, et süsteem ei ole üdini paha, sealt saab mõningad häid asju
Eks iga üks on meist väike mässaja, lihtsalt pubekad ei oska oma mäslemist kontrollida ja nad õppivad seda kasutama enda kasuks eriti õppetajate peal, täna õpetajate päeval sain ma seda ise tunda üheksandike kaudu. Ja nüüd tean, et mäslemine on tore ainult siis kui sa ise oled see mässaja. Kui poleks mässajaid, kes oleks mässanud oma aja eluviisi üle, poleks meie siin sellest üldse rääkinudki, sest me oleksime olnud siin kui ahvid, kes sügaksid oma kaelnaaluseid. Mässajad on need, kes püüavad maailma muuta enda ja teiste jaoks paremaks. Vähemalt mäslejad arvavad nii. Ühiskonda järgivad inimesed ei mõista seda reeglina ja hoiduvad neist. Ka terroristid on mässaejad, kes arvavad, et neil on õigus, see tõttu ongi ühiskonnal neist lahti saada. Samas on teda täiesti teine ühiskond üles kasvatanud. Mistõttu on ühiskond ja mässaja tihedalt seotud. Kui pole ühiskonda siis pole kuskil ka mässelda. Et olla õnnelik pole vaja olla ühiskonna järgi, enamik inimesi on kuna see eluviis kastis neile meeldib, aga see osa, kellele see ei sobi peab leidma ise oma tasakaalu, milles ta oleks õnnelik. Ega lasta ennast ühikonna poolt hävitada oma õnneliku elu. "Tere, mina olen ühiskond, mina istun sulle peale ja see teeb sind õnnelikuks, kuna mina tean, mis teeb õnnelikuks sind." Igaüks arvab, et tal on see õige eluviis, ega siis ühiskond mingi erand pole.
lisaks ühe nö tsitaadi, mille ma orkutist (mis "on elu" ofc) leidsin:
"Protestantlikust tööeetikast on tõsine siiber! Loomulikult on töö vajalik äraelamiseks ja materiaalsete väärtuste loomiseks, aga...
Kogu õhtupoolset maailma, Eestit sealhulgas, on tabanud mingi rügamiskultus. Inimest, kes mingeid muid väärtusi tööst olulisemaks peab, peetakse logardiks, mittetäisväärtuslikuks inimeseks ja friigiks. Muidugi ruulib ka kõik töö eest saadav: raha, asjad jne. Inimene, kelle jaoks on oluline vahest ka lihtsalt niisama olla, on vapralt ja eesmärgitult tööd rügava ühiskonna jaoks mõttetu frukt.
Töökultusest on siiber. Töö on vahend äraelamiseks mitte vastupidi. Aitab juba rügamisest ja selle propageerimisest.
Töö on kurjuse ema!"
Töö on jah kurjuse ema, ei maksa liiga palju rabeleda. Samas mõistlikus koguses töötada on minuarust päris hea - töö on lai mõiste.
Kool on ka töö, peab üpris palju vaeva nägema. Samas teinekord on kool väga muhe (ülikoolist räägin siis).
rääkides süsteemidest, siis nt meie klass veedaks meeleldi aega kooli asemel väljas ja jooks. Kui kõik teeksid,mida nad tahavad, siis oleks kaos käes. Süsteeme on siiski vaja, et hoida maailma(ühiskonda) tasakaalus. Kahjuks, elu ei saa olla kollane karikakar :(
Või äkki süsteemne elu ongi kollane karikakar?
äkki äkki
süsteemne elu on süsteemne elu:P
tautoloogia :)
see ütlus ei anna siis meile enam midagi...
Aga süsteem on ju hea. Kuidas me muidu neid lolle ohjes hoiaksime, lihtsalt kui need samad lollid süsteemi juhtima hakkavad, siis hakkab asi kehvaks minema. Ja üldse ega reeglid kõigile olegi ju.
Kui nüüd päris aus olla, siis enne viimast, Siimu kommentaari polnud mul õrna soovigi Teie dispuuti sekkuda.
Ent...
- Süsteem on hea, sest on olemas lollid, keda on vaja kontrollida.
quis custodiet ipsos custodes?
Milline autoriteet määrab ära selle, kes on need lollid?
Ja kes kontrollib, et süsteemi tüüri juurde saanud lollid ei määra uuteks lollideks mittelolle?
Defineerige palun üldse lollid?!
- Kas süsteem on üleüldse süsteemina mõistetav eeldefineeritud käitumismaatriks?
Või on tegemist "meie versus nemad" korraldusega, kus valitsev klann on "meie" ehk normaalsed inimesed ja valitsetavad / ohjes hoitavad on "nemad" ehk lollid.
Siit ei ole enam pikk tee suurepäraste nähtusteni nagu riiklik diskrimineerimine vastavalt soole, nahavärvile ja usutunnistusele (vt. Hitleri-Saksamaa, hutud ja tutsid, sionism, Tiibet, etc.); etniline puhastus (vt. Darfur, Jugoslaavia konflikt); politseiriik (vt. USA).
Those who would give up essential liberty to purchase a little temporary safety deserve neither liberty nor safety.
Benjamin Franklin
PS: Kui reeglid ei ole kõikidele, siis kellele nad on? Ja kes seda määrab!?
Üldiselt on pubekad piisavalt egoistlikud, et maailma mitte kõige üldisemas mõttes paremaks muuta, vaid muuta see paremaks enda jaoks. Ja enamuse jaoks väljendub, see sellega et kool on nõme ja tahaks rohkem pidu panna,nii mässavad nad oma vanemate ja kehtiva ühiskonnakorralduse vastu. Kas see on siis õige? Ja kas ei oleks parem kui nad süsteemile alluksid?
Muidugi ei olegi vaja oma põhimõtteid ja ideaale täielikult muuta, kuid siiski nad peaksid mahtuma sinna süsteemi. Või üleüldse millised on need ideaalid ja põhimõtted, mis sinna ära ei mahu, sellest ma ka päris täpselt aru ei saa?Roosa kutsa ja 30 a mees ja kaks last on reaalsus pigem kui ideaal, sest see maja mis on ostetud on enamasti pangalaenu peal, auto on liisitud, abielu pole õnnelik.See et kõik oleks hästi-on ideaal, ja kui tänapäeval inimene tahab elada 30 aastaselt üksinda pööningul lilla kassiga on ühiskond selles suhtes piisavalt tolerantne:)
Postita kommentaar