laupäev, november 03, 2007

Süsteem on HEA!

Ma avastasin, et varahommikuti ei tasu filosoofiat kirjutada, sest nüüd kui ma seda kõike värske peaga üle loen, siis kaob ära igasugune enesekindlus. Kuna ma olen ennast tühjaks kirjutanud, siis midagi paremat ei ole ka loota, niiet leppige sellega siin.
Ma pean tänama Erikut, kellega vaidlemisest see mõte tekkis( ja kes lõpuks väitis, et võimalik et inimesed ongi loodud eksisteerima üksinda, millest ma ka räägin, kuid millega ma ei ole üldse nõus). Me jõudsime kokkuleppele, et süsteemid on inimestele peale surutud, aga ma pean nüüd tunnistama (pärast pikaajalist mõtlemist), et see on pigem positiivne. Sest kust me peaksime ise teadma, mis on õige ja mis vale, ilma et keegi meile seda ütleks? Igaühele võib see ju olla erinev.
Alustame algusest ja loome modelli - ma panen talle nimeks HHOL75, ma ei hakka ta kohta midagi täpsustama, sest see ei mängi erilist rolli. Oletame, et süsteeme ei ole ning inimene on üksi. Võtame äärmusliku olukorra - mõrva. Härra HHOL75 tappis inimese, sest too oli kuri, sõimas või mõnitas vms. Vihahoos HHOL75 tundis, et õige, kõige õigem oleks see inimene praegu maha koksata. Ja nii ta tegigi, aga hiljem mõistis, et see ei olnud päris õige. Võib olla oleks olnud parem ta ellu jätta.( Või on kahetsus ka süsteemi poolt kunstlikult tekitatud? Äkki südametunnistus ei olegi originaalselt meie sees? Kas me siis peaksime elama nagu loomad, kes instinktiivselt ründavad?)Niisiis HHOL75 nüüd teab, et toetuda paljale sisetundele ei ole õige, eriti mitte vihahoos. Aga kas see takistab teda seda teist korda tegemast? Muidugi mitte, järgmine kord on asjaolud hoopis teised. Ja ka siis tunneb ta lõpuks, et on valesti teinud. See võib korduda kuni HHOL75 lõpuks mõistab, et mitte mingil asjaolul ei tohi teisi tappa. Samas, võib olla ta ei saagi kunagi sellest aru ja jätkab. Võib olla hakkab see isegi rõõmu valmistama, pakkuma tohutut naudingut. HHOL75 vaatenurgast on see, mis ta teeb, täiesti õige ja loomulik. Ja see ongi tema jaoks kõige tähtsam, tema enda tegevus on tema jaoks esimesel kohal, ta ei mõtle, kuidas see võiks kedagi peale teda mõjutada. Ja miks peakski? Aga kus siis on see aeg ja koht, kui me õpime mõistma teiste olemasolu ja sellega arvestama? Millal me mõistame, et kõik teised on täpselt samasugused nagu meie ja tahavad ka elada? Kuna HHOL75 on üksik, siis ta ei olegi õppinud teistega arvestama, mis on kindlasti süsteemi poolt tekitatud võime ning kuna ta ei ole süsteemis, siis ta ei oskagi vastavalt mõelda. Või äkki me sünnime teades? Teades, et me ei saa üksi hakkama (vähemalt mitte elada täisväärtuslikku elu. Mis ma nüüd selle all mõtlesin on väga keeruline ja sulgude jaoks liiga pikk seletus), peame teistele ka mõtlema(see tegelikult juba automaatselt loob süsteemi).
Lähme nüüd esimese etapi, esimese ohvri juurde tagasi. Kuna ma ei oska piisavalt hästi argumenteerida miks ma arvan, et inimene ei ole loodud elama üksi, siis ma arvan, et piisab lihtsalt sellest kui ma ütlen, et ma usun, et see on nii. Niisiis, oletame, et HHOL75l on siiski mingi grupp inimesi, kellega ta läbi käib. Nüüd ta läheb ja räägib neile, et see sisetunne on ikka nii petlik asi, ärge seda uskuge, ärge tapke. Ning võimalik, kui HHOL75 on autoriteedis, siis teda usutakse. Muidugi tõenaoliselt peale seda, kui nad on ise asja läbi proovinud, aga seegi hea, sest nad ei pea nüüd massiliselt tapma, et aru saada. Sellega luuakse väike süsteem, mis areneb koos grupiga, ja algul lihtsalt ei soovita mõrvata, hiljem keelab ja veel hiljem juba karistab. Keegi grupist kindlasti edastab õpitu teise gruppi, mis on nõus seda vastu võtma ja veel omakorda edasi andma. Sest milleks korrata teiste vigu, kui neid on võimalik ennetada? Niimoodi kogemuse põhjal luuakse loendamatu hulk süsteeme, mis sulanduvad üheks tervikuks ja kehtivad kõigile. Osad asjad on keelatud, teised soovitatavad ja valikulised. Ja seda on ju nii palju, sest valik ja soov on ju meie endi teha.
Selle(võib olla ehk liiga äärmusliku) näitega ma tahan öelda, et süsteem(või siis suurem osa sellest) on kõigest teiste kogemus, mis ei saa ju kahjulik olla. Ma ei hakka "õigluse" mõistet siin lahkama, ütlen vaid nii palju, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Muide, see näide on loodud eeldusel, et inimene tõesti mõistab, et on midagi valesti teinud (mida tegelikult vahel ei juhtu) ja seda on väga lihtne ümber lükata(mis oleks päris kurb, sest see on päris pikk tekst), aga teadke, et ma tean seda!
Okei, oletame, et ilmub keegi võõras, kes ei suuda sulanduda, kellele on see kõik vastumeelt. Ja oletame, et talle antakse vaba voli, tehku mis tahab. Siis millele ta toetub või mis täpselt määrab selle, kuidas on õige käituda, õige elada? Kas tema enda sisetundele, milles me juba veendusime, et see on petlik? Ta saab ise ka sellest aru, aga kust ta teab, millal see on petlik? Ja tal endal võivad ka olla mingid moraalid (mis on ka mingil määral osa süsteemist).
Me kõik teame, et süsteem on meile peale surutud, me oleme sunnitud tegema asju, mida me heameelega ei teeks. Aga ühel päeval me harjume ära ja see ei tundugi enam nii halb. Võib olla mõnele meist meeldibki see kõik. Maailm, kus kõik on nii lihtne, kus kõik on reeglitena kirjas ja kõik, mis tegema peab, et ellu jääda, on kõigest järgida neid reegleid. Jah, miks mitte? Me võime ju mässata, süsteemile vastu astuda, kuni me ühel päeval küsime endalt: "Kuidas see kõik peaks siis tegelikult olema?" Kas me teame vastust?Võib olla olen ma süsteemi mõju all (me ju kõik oleme) ja lihtsalt ei oskaks endaga midagi peale hakata, kui süsteem peaks korraga ära kaduma. Me oleme siia süsteemi sündinud ja et siin ellu jääda (mis on omaette instinktiivne asi) peame lihtsalt tegema nii, nagu on "õige".
Muidugi võib küsida, mis need süsteemid üldse on? (mida ma loogiliselt oleks pidanud tegemajuba alguses) Nagunii igaüks mõistab seda erinevalt ja sellest ka vaidlused, aga minu jaoks näiteks elamine seisnebki süsteemidest kinni pidamises. See võib kõlada igavalt, aga see on parem sellest, kui ma lihtsalt mässan ise ei tea, mille nimel. Samal ajal kui süsteem on ju nii mugav, ma julgeks isegi öelda mõnus. Elu süsteemis on palju lihtsam ja mida lihtsamad asjad on, seda vähem saab teha vigu. Siin ma ei pea muretsema mingi tuhande asja pärast, vaid võin rahulikult maha istuda ja mõelda (seda ei saa ju keelata) kas või filosoofiat. Süsteemis on palju lihtsam korraldada tulevikku. Ja mis kõige tähtsam- siin ma ei ole üksi! See on lihtsalt nii mugav, ausalt. Teada, et sa tegelikult oleksid võimeline midagi muutma, aga sa ei taha rikkuda enda ega teiste rahu, ja ei saa kunagi pettuda, avastades et tegelikult see ei ole võimalik. Kõik on ju nii positiivne!
Mis puutub ideaalidesse, siis kui nad ei ole äärmuslikud, siis nad kindlasti mahuvad meie kitsasse süsteemi.Või kui süsteem seisnebki selles, et me peame kellegi ootustele vastama, siis see ei ole ju tähtis, mida teised arvavad, ma ei saa aru, kuidas see võiks segada üldse. Minu jaoks pole ideaalidel elus eriti suurt tähtsust, ma mahutan nad ilusti süsteemi ära ja elan rahulikult. See ei sega mind, peamine, et saan vabalt mõelda ja õnneks seda saabki teha ükskõik millal ja kuidas. Võimalik, et me peame elu jooksul midagi kiiresti välja mõtlema, sest milleks muidu on meie mõtted varjatud. Sel juhul ei jää ju aega üle, et millegi pärast võidelda ja luua mingeid ideaale(mida ma muidugi igaks juhuks teen, jajah, ma räägin endale vastu), lihtsalt kiiresti sulanduda süsteemi ja luua olukord, kus miski ei segaks meie mõtlemist, kuid mis samas aitaks meil mõista midaiganes me mõistma peame. Nii lihtne ongi! Ja need inimesed, nn süsteemi ohvrid valivad ise endale sellise elu, süsteemis saab vägagi hästi elada.(või siis selles, mis ma arvan et see on süsteem, sest ma nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi süsteemi mõistest valesti aru saanud)
Ma tean, et ma ei kirjutanud piisavalt mitmekülgselt, sest osad väited siin tekstis eeldavad teatud arusaamu, aga ma ei hakka neid lahti seletama, sest ma ei tea veel täpselt mis asjad segadusse ajavad. Ka paljud mõtted on pooleli, aga ma olen lihtsalt jõudnud ummikusse ja siit ausalt öeldes, on päris raske välja tulla. Sellegipoolest, aitäh, et üritasite aru saada. :)

16 kommentaari:

Inga ütles ...

issand kui pikk see tuli, ma olen mingi friik:D

arni.alandi ütles ...

Kaks mõtet:
1)"Süsteemi" all peame me enamasti silmas "tsivilisatsiooni", "ühiskonda". Ses kontekstis on aga "süsteemiväline" elu täiesti mõeldamatu, sest ka metsa elama läinud erak on miskitpidi süsteemi osa, ka tema on "tsiviliseeritud". Paradoksaalsel kombel on tema eraldatus võimalik ainult tänu süsteemile. Ka eraldatus süsteemist on hämmastaval kombel süsteemi osa, mitte süsteemiväline nähtus.
2)"Süsteemi vastu mässamine" ei tähenda mitte püüdu süsteemi hävitada, vaid pigem kohandada süsteem oma näo järgi, kehtestada süsteemis oma reeglid. Nõnda see on, ükskõik, kuidas mässaja ise sealjuures ka ei argumenteeriks. Nii järjekindlat nihilisti, kes oleks tänapäev valmis totaalset tuumanuppu vajutama, et hävitada süsteem ja hävida ise koos sellega, pole mina seni veel kohanud.

Nõustun väitega, et süsteem on vajalik. Sama vajalik aga on ka süsteemikriitika (mis tihtipeale avaldub mässus). Need kaks käivad kokku. Süsteem ilma pideva kriitikata stagneerub kiiresti ning selline stagnatsioon võib tõesti viia süsteemi hävinguni ja siis hävime meie paratamatult koos süsteemiga.

arni.alandi ütles ...

Ehk siis: lühidalt võib kõik minu väited kokku võtta nii:

Süsteem pole ei halb ega hea. Sellisiks hinnanguiks on ta liiga paratamatu. Süsteem ON.

Õnneks on ta suuresti meie enda teha:)

Erik ütles ...

Arutledes Ingaga sellel inimese üksinda eksisteerimise teemal, tekkis küsimus, et kuidas saab öelda, et inimene on üldse grupiloom. Selles mõttes, et osad loomad tegutsevad looduses gruppides, osad üksinda. Inimese intelligentsus on viinud teda järeldusele, et koos on lihtsam, aga mis on inimese tegelik algupärane instinkt? Ja kuigi Inga pole oma sissekandes päris nõus sellega, et peaks instinktiivselt käituma, pole mina temaga täiesti nõus, sest see on tinglik, sest mind on kaks, minu algupärane loomalik mina ja minu nüüdne intelligentne mina. Üks ütleb, et tapa, teine, et ära tapa. Instinktipõhises maailmas võin ma iseenesest nii tappa kui ka mitte tappa, sest ükskõik kes teine võib ka mind tappa või mitte tappa. Paraku meie tänapäevase ühiskonna kodanikuna mõtlen ma siiski automaatselt, et ära tapa. Aga.. kõige suuremates vihahoogudes, tõsistes raevulainetes ei mõtle inimene enam ühiskonnale ja sellele, et ei peaks tapma, sest see, raev, on üks viimased päästikuid, mis laseb valla inimese algupärase instinktipõhise loomuse. Ja siis öeldakse sellele inimesele solvavalt, et sa langesid loomade tasemele. Aga miks mitte, me olemegi loomad.

arni.alandi ütles ...

Inimese algupärane instinkt näikse pigem olevat siiski koostegutsemine, sest loomana kuulub inimene primaatide hulka, kellest kõik on kariloomad.

Tundub küll, et ainult kariloom oli suuteline välja mõtlema tsivilisatsiooni ja kultuuri. Üksitegutsejal pole mingit põhjust selleni jõuda.

Ipi-Liisa ütles ...

Inimese algupärane instinkt on tõepoolest pigem koostegutsemine.

Samas ka kariloomad tapavad, kuid loomalik instinkt on siiski toidu või äärmisel juhul kaitse eesmärgil tapmine. Kui inimene on aga suures vihahoos või raevulaines ning tapab seepeale kellegi on ju põhjused loomalikest instinktidest erinevad. Kaob lihtsalt arusaam või huvi tapmisest tulenevate tagajärgede vastu, mis ühiskond kehtestanud on. Seeläbi on inimene suutnud astuda meid ümbritsevatest piiridest välja, kuid mitte saanud oma teo läbi oma algelisemale minale lähemale.

Inga ütles ...

Arni, mässamise all ma ei mõelnudki süsteemi hävitamist, aga lihtsalt "püüd süsteemi oma näo järgi kohandada" on aja ja energia raiskamine ja ei vii kuhugi(ja selle all ma mõtlen..suuri saavutusi)

arni.alandi ütles ...

Püüd süsteem oma näo järgi kohandada viib ikka kuhugi küll:) Vaadakem kasvõi, kuivõrd erinev on praegune süsteem sellest, mis valitses siinsamas näiteks 1907. aastal.

arni.alandi ütles ...

Iseasi muidugi tõepoolest, kas selline süsteemi ümberkohandamise püüd on kõige tõhusam üksikisiku jaoks - äkki talle on tõepoolest mõttekam pigem kohaneda, otsida oma nišši vastuhaku asemel?

rinuljok ütles ...

Teatud piirides, eksole! Ja neid niśśe annab ju juurde tekitada või üles leida. Siililegi selge, et massi poolt pealesurutav mõtteviis/elustiil ei sobi kõikidele ja ongi hea. See ju ometi ei tähenda, et me nüüd peaksime lõpetama tuuleveskitega võitlemise!;)

arni.alandi ütles ...

Jah, sest süsteemi vastu saab mitmel moel - saab minna nii et "mässul rind ja võitlus rõhub" ja "endale priiuse maale rinnaga murrame teed" ja "viimse võitluse maale lahing otsustav toob". Aga saab ka tasa ja targu - nagu uss uuristab õuna. Eeskätt mitte muutes ühiskonda lihtsalt muutmise pärast, ükskõik kui üllaist ideaalest lähtudes, vaid just püüdes oma lähiümbrust enesekohasemaks muuta.

Muide, protesteerin - miks keegi minu tänast vältimatu võimu juttu kommenteerinud ei ole?:)

Inga ütles ...

Asi ongi selles, et mõtteviisi ei saa ju peale suruda, see on meie endi valik kas me tahame seda vastu võtta või mitte. Mõtlemine on meie endi teha.

See, kuidas süsteem on muutunud viimase saja aasta jooksul, ei tähenda, et keegi oleks sellele vastu astunud, vaid näitab pigem süsteemi arengut, sest mida rohkem kogemusi, seda täiuslikumaks süsteem muutub.
Need mässamised, mida mina mõtlesin on sellised, mis on rohkem individuaalsed.

rinuljok ütles ...

Aga Inga, defineeri palun täpselt mida sa süsteemi ja selle vastu mässamise all mõtled! Mulle tundub, et siin toimub totaalne üksteisest möödarääkimine.

Mats Volberg ütles ...

Inga, üks soovitus sulle edaspidiseks: mida kenamalt ning korralikumalt on su tekst ülesehitatud ning kirja pandud, seda parem on seda teistel lugeda, nautida ning mõista.

Ehk kui sinu eesmärgiks on oma mõtted teisteni viia, siis peaksid sa natukene tähelepanu pöörama ka sellele, et sinu mõtete vorm ja kuju oleks teistele võimalikult lihtsalt haaratav.

Ma ei ütle, et "sa pead kirjutama alati grammatiliselt perfektselt" või midagi sellist, see oleks küll tore, aga nõuaks tihtilugu liialt palju pingitust. Mida ma ütlen on see, et vahel ei tee paha teksti kasvõi näiteks lõikudeks jagada :)

Mis sisusse puutub, siis mulle tundub, et see, mida sa kirjeldasid oli äärmiselt sarnane kontraktualismile ehk siis lepinguteooriale.

Alguses on inimesed loomuseisundis (state of nature) kus puuduvad reeglid ja piirangud ning igaüks võib teha, mida tahab. Kuna selline seisund ei luba mingit arengut, sest miski pole püsiv ning inimesed ei saa üksteist usaldada, saavad inimesed aru, et kui nad tuleksid kokku ja lepiksid kokku teatut reeglites ning moodustaksid ühiselt kogukonna, siis oleksid nad lõppkokkuvõttes oluliselt paremal järjel, olgugi et vähemate vabadustega.

Sellist riigi (süsteemi) kujunemist on kõige kuulsamalt kirjeldanud Thomas Hobbes ja John Locke. Viimase härrase teos, kus ta riigi tekkimisest räägib, "Teine traktaat valitsemisest", on eestikeeles täiesti saadaval.

Kuna tekst on mitusada aastat vana, siis oma põhiolemuselt väga lihtne ning kergesti loetav. Vahest on täpsemate nüanside tabamiseks vaja treenitud meelt, aga muidu täiesti kerge lugemine.

Paradine ütles ...

See jutt on pikk ajas juhtme kokku.
Mul tuli sellega üks mõng meelde nimega mehhanoidid. Seal samamoodi kõik püüdlevad täiuslikkuse poole, mingil kindlal viisil nagu loomad. Sina oled aga ainuke kelle pole piiranguid ja sa ise pead leidma oma tee täiuslikkuseni.

Kõhklemise puudumisel,
ei toimu muutust.
Mälestused
175-AT9

Taliesin ütles ...

Pisut mänguteooriast:
Vangidilemma seisneb üsnagi lihtsas "mängus".Kaks kurjategijat röövivad panka, varastavad auto ja põgenevad, näevad, et politsei saab kätte ja kõrvaldavad asitõendid. Politsei saabki kätte ja annab kummalegi kurjategijale valiku, kas ta annab oma paarilise üles või ei. Kui kumbki teineteist üles ei anna, saab kumbki aasta (autovarguse eest) soolaputkas; kui mõlemad teineteist üles annavad, saab kumbki viis aastat, kui üks teise üles annab ja teine esimest mitte, saab ülesantu kümme aastat ja äraandja kõnnib minema nagu õige mees kunagi.


Antud juhtumi puhul tasub täheldada selliseid huvitavaid asjaolusid:
*"isekas" käitumine annab partneri mistahes käigu puhul parema tulemuse kui "isetu" käitumine
*samas, kui kõik rakendavad isekat taktikat, on see kõigile üsna kahjulik
*kui kõik rakendavad isetut strateegiat, on see üsnagi väikese hinnaga kõigile üsna kahjulik
*iseenesest on kasulik olla ainuke, kes rakendab isekat taktikat, kuid kui kõik oleks sellised, oleks see kõigile kahjulik
*kui antud juhtumit rakendada mitmeid kordi järjest, iseloomustab edukaid strateegiad järgmised omadused: hea (elik ta ei kasuta isekat taktikat enne,kui partner seda teeb), kättemaksev (kui partner kasutab isekat taktikat, siis sellele reageeritakse kindlasti), andestav(hoiab ära kättemaksu- ja vastukättemaksutsüklid) ja mitte-ahne (ta ei taha saavutada rohkem kui partner)


Sotsiaalne kokkulepe/süsteem/ühiskond on põhimõtteliselt kokkulepe, et me kasutame nüüd kõik kenasti isetut strateegiat, on kõigile parem. Ja nende vastu, kes üritavad seda ära kasutada, kasutame kättemaksvat strateegiat. Ja lõpuks võime andeks anda ka.

Iseenesest on ühiskond keerulisem kui vangidilemma, aga kirjeldab edukaid strateegiaid siiski üsna hästi.